Kaalud Kaksikud lad Gemini Zodiaaki kuuluv tähtkuju taeva põhjapoolkeral Eestis nähtav talveöödel Kaksikud Kalad lad Pisces Zodiaaki kuuluv tähtkuju taevaekvaatoril Eestis nähtav sügisõhtutel Kalad Kaljukits lad Capricornus Zodiaaki kuuluv tähtkuju taeva lõunapoolkeral Eestis nähtav madalal lõunakaares sügisõhtuti Kaljukits Karjane lad Bootes Tähtkuju taeva põhjapoolkeral Eestis osalt loojumatu, täielikult nähtav ainult kevadõhtuti Karjane Kilp lad Scutum Väike tähtkuju taevaekvaatorist pisut madalamal, Linnutee vöös Eestis hästi nähtav hilissuve ja varasügise öödel Kilp Kotkas lad Aquila Tähtkuju taevaekvaatoril Linnutee vöös Eestis hästi nähtav suveöödel Kotkas Lõvi lad Leo Zodiaaki kuuluv tähtkuju taeva põhjapoolkeral Eestis nähtav kevadtalvel Lõvi Madu lad Serpens Kaheosaline tähtkuju taevaekvaatoril. Eestis nähtav suve ja sügisöösiti ning kevadtalvehommikuti Madu Neitsi lad Virgo Zodiaaki kuuluv suur
Selleks ehitati linnuseid ja pandi patrullima leegione. Igal leegionil oli oma kindel piirilõik, millel ta pidi korda hoidma. Lisaks leegionitele mõeldud kindlustatud baasidele olid piiridel ka abivägede rügementidele mõeldud kivikindlused. (Imperial Roman Army 2012) 1.1. Relvastus Esimesel sajandil oli leegionäride põhirelvastuseks paar viskeoda (pilum), lühike sirge mõõk (gladius), kujult gladiusele sarnanev pistoda (pugio), ristküliku kujuline painutatud kilp (scutum), kaela kaitseva kraega ja kõrvu ning ülevalt tulevate löökide vastu kaitseva äärega ``Galli kiiver`` ja metallplaatidest koosnev keha ja õlgu kaitsev turvis (lorica segmentata). Mõned sõdurid võisid kaasas kanda ka väikeseid viskenooli (plumbatae), aga see ei olnud laialt levinud. (Roman Legions 2012) Pilum (lisa 1) oli umbes 2 meetri pikkune viskeoda, mis koosnes kahest osast. Esimene osa oli puust vars, mis oli umbes pooleteise meetri pikkune
kasutu, vaid ka raskemalt välja tõmmatav ja muutis kilbid, millese ta oli tunginud, kohmetuks ja kasutuskõlbmatuks. Kaitsevarustusena määrati leegionäridele ja praetooridele plaatidest koosnev liigendatud turvis lorica segmentata. Auksiliaarväed kandsid rõngas- või soomussärki (lorica hamata ja lorica squamata vastavalt). Lisaks kuulusid sõduri varustusse säärised, marssimissandaalid, kiiver, vöö ja kilp. Igal leegionil oli oma kujundusega kilp (scutum). Riigi ajaloo jooksul on kilbi kujundus olnud erinev, olles ovaalne vabariigi aegu, impeeriumis nelinurkne ja pärast neljandat sajandit taas ovaalse kujuga. Vöö (cingulum) näitas sõduri auastet ja oli kaunistatud ornamentidega. See oli kujundatud hoidmaks mõõka ja pistoda ning oli koguaeg kantav, ka ilma ülejäänud turviseta. 4. Sõjaväe langusest Sõjavägi oli olnud ihaldusväärne elukutse vabariigi ja varajase impeeriumi aegu. Umbes
leski on nähtud. Ajajärgu kombe kohaselt seletas üks seinale kirjutatud ladinakeelne märkus kirjaoskajale möödaminejale selle kongi jumalameelepärast otstarvet. Komme hoone üle seletust anda lühikese, ukse kohale kirjutatud deviisi kaudu säilis kuni kuueteistkümnenda sajandi keskpaigani. Nii võib Prantsusmaal veel praegugi Tourville'i feodaallossi vangla jalgvärava kohal lugeda: «Sileto et spera»2; vapi all, mis Iirimaal Fortescue lossi suure värava kohal ripub, seisab: «Forte scutum, salus du-cum»3; Inglismaal krahv Cowperi külalislahke lossi peasissekäigu kohal: «Tuum est»4. Sel ajal väljendas ju iga ehitus mingit mõtet. Et Roland'i torni sissemüüritud kongil ust polnud, siis oli akna kohale suurte romaani tähtedega sisse lõigatud kaks sõna: 1 Kõva häälega pimedas (lad. k.). 2 Vaiki ja looda (lad. k.) - s Tugev kilp on vürstide hüvang (lad. k.). * See on sinu oma (lad. k.). 196 TU, ORA ·
annaabi.ee 
