Naturalismus Carl und Gerhart Hauptmann, Henrik Ibsen 1900 Expressionism 1910- Gottfried Benn, Georg Heym, Georg Trakl us 1925 Neue 1925- Bertolt Brecht, Ödön von Horvath, Erich Kästner, Heinrich Mann, Sachlichkeit 1940 Kurt Tucholsky 1900- Franz Kafka, Hermann Hesse, Thomas Mann, Robert Musil, Rainer Moderne 2013 Maria Rilke, Arthur Schnitzler Literaturepoche: Barock (1600-1720) Wissenswertes über die Epoche: Dreißigjähriger Krieg und Absolutismus prägten maßgeblich die Epoche. Drei Hauptmotive: Carpe Diem (Nutze den Tag), Memento Mori (Bedenke, dass du sterben musst) und Vanitas (Vergänglichkeit). Sonette als bevorzugte Form der Lyrik. innerer Widerspruch zwischen Schönheit der Form (Sonette) und thematischem Inhalt (Krieg, Tod und Vergänglichkeit).
Pildid psühhoanalüüsis võivad väga kiiresti vahelduda. Kirjanduses ka võivad väga põgusad momendid kirjeldatud olla või vahelduvad pildid kiiresti.. See seostub ka unenägude vaheldumisega. Oleme ühes kohas ja järsku täiesti teises. Hämarolek une ja ärkveloleku vahel. Ei ole arusaada, kas kirjeldatakse unenägu või reaalset tegevust. Piltide või stseenide vahelised assotsiatiivsed seosed. Unenägija või vaataja roll vaatlejana, kes ei saa ise midagi mõjutada. Artur Schnitzler (1862-1931) Arsti poeg, õppis meditsiini, huvitus varakult psühholoogiast, oli assistant psühiaatri juures eksperimenteeris hüpnoosi ja sugessiooniga. Schnitzler kirjeldab oma kirjanduslike tegelaste alateadvust vahetult. Neid kogemusi kirjeldab oma teostes. Ta oli revolutsiooniline. Sellise stiili pärast rünnati teda. Nt ühte draamat peeti pornograafiliseks. Nt "Der Reigen". "Leutnant Gustl" (1899) seal tegi ta ühe duelli militaristlikku rituaali naeruväärseks. See, kuidas
käesolev hetk elavad meis eluvooluna. Me ei tea midagi. On reaalne aeg, kus elab loodusteadus ja kogemuste aeg, mida kutsume eduks. Aeg voolab, me saame kõigest teada intuitiivselt. Modernistlik proosa: Inglise- James Joyce, Virginia Woolf, David Herbert Lawrence. USA- William Faulkner, Gertrude Stein, Ernest HemingwayFranzes Scott Fitzgerald. Saksa- Franz Kafka, Thomas Mann, Herman Hesse, Hugo von Hofmannstahl, Robert Musil, Alfred Döblin, Arthur Schnitzler. Prantsuse- Marcel Proust, Andre Gide. Itaalia- Italo Svevo. Hispaania- Miguel de Unamuno. Autor kaob (kõike teadva jutustaja kadumine), mitte lineaarne, mitmekihiline, vihjeline ja katkendlik kogemus, fragmentaarsus, intertekstuaalsus. Vormi eksperimendid, alateadvus (psühhoanalüüsi mõju), teadvuse vool-sisemonoloog, müüdid, sümbolid, enesesüüvimine, analüüs, mõtisklus ja mälestus, psüholoogilne aeg, avatud algused ja lõpud
esineb Franz Kafka hilisemates teostes üleloomulikku vähe, kummastav on pigem just see, kuidas reaalsete üksikasjaliste muljete, elamuste, kuhjumine oma lakkamatuses hakkab tekitama mõistusele allumatut tunnet. Näiteks Kafka novell „Maa-arst“ (Der Landarzt). Teiseks eristas Kayser „groteski teatrit“ (il teatro del grottesco) sama ajajärgu (20. sajandi teisel ja kolmandal kümnendil) itaalia kirjanduses. Sellele eelnes sarnaste teemakäsitlustega austria näitekirjanik Arthur Schnitzler (näidend „Roheline kakaduu“). Teemaks muutus teater kui tinglikkus, nii-öelda teater teatris, tegelaste ja näitlejate, pealtvaatajate ja näitlejate, pealtvaatajate ja tegelaste vahekord. „Groteski teatri“ esimene teos on Luigi Chiarelli „Mask ja nägu“. Maskid ja tõelised näod, lõputud maskide ja tinglikkuste jadad, kus pealtvaatajad teatris võivad hakata kahtlema, kes nad ise on, on ka selle suuna tuntuima
1890 tähendas see täiesti uut arusaama näitleja ülesannetest: näitleja ei pidanud enam olema rutiinne käsitööline. Ta töötas oma ansambliga välja realistliku mängustiili. Brahmi jaoks said repertuaari tugisammasteks Hauptmann ja Ibsen. Tuli ka klassikalisi näidendeid, aga neid mängiti publikule vastutulemise mõttes. Siiski lavastas ta need provotseerivalt pateetikavabas stiilis. Autorite ring sajandivahetusel laienes (repertuaar hakkas jääma kitsas). Mängukavva Maeterlinck, Schnitzler jt. Brahmi keskendumine ainult realistlikule mängule sai ummikteeks ja see tundus nt Reinhardtile ühekülgsena. Brahm palkas näitlejad, kes ,,Kangrutes" olid suurepärased, aga teistes lavastustes ei teinud kaasa või olid kasutud. Reinhardti jaoks ei olnud kirjandus kõige tähtsam ja teda häiris selle domineerimine; ta ootas suuremat rõhku teistele lavastuse elementidele. Brahm nägi Reinhardti vastuolus ja lahkumises reetmist. Siin on paralleel Meierholdi ja Stanislavskiga.
annaabi.ee 
