Tollest ajast on säilinud ka üks raekoja arhiiviruumide plaan. Raearhivaalide kui ajalooliste dokumentide korraldamist, teaduslikku uurimist ja publitseerimist alustas 19. sajandi 40. aastatel Tallinna rae sündik, endine Tartu ülikooli professor Georg Friedrich Georg von Bunge. Tallinna Linnaarhiivi kui avaliku arhiiviasutuse sünnipäeva tähistab 13. oktoober 1883 (v.k.j. 01.10.1883). Sel päeval võttis Tallinna linnavalitsus ametisse esimese korralise linnaarhivaari- Theodor Schiemanni. Linnaarhivaari hoole alla anti 1877. aasta linnareformi alusel likvideeritud Tallinna rae ja tema allasutuste arhiiv. T. Schiemanni ametijärglane Gotthard von Hansen andis 1896. aastal välja raearhiivi vanema osa kataloogi, mis hõlmab arhivaale kuni 1800. aastani. Raearhiiv oligi kaua aega Linnaarhiivi ainuke fond. Kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi ajal oli Linnaarhiiv Tallinna linnavalitsuse haridusosakonna allasutus. 1920
võimsa miini. Kui komandant Wildemann oma ohvitseridega miini üle vaatama läks, plahvatas see ootamatult ja paiskas kõik kohalolijad õhku. Ajapikku hakkasid kokkuhoidlikumad linnakodanikud varemetest väärtuslikku ehitumaterjalina laiali kandma. Uus elu algas lossimägedes XIX sajandi viimasel veerandil, kui balti-saksa ringkondades hakati huvi tundma Liivimaa muinsusväärtuste vastu. Viljandi maagümnaasiumi ajalooõpetaja Theodor Schiemanni algatusel ja Uue-Vändra mõisniku Friedrich von Ditmari rahalisel toetusel korraldati lossivaremetes 1878. aastal arheoloogilised kaevamised. Aja jooksul on lossivaremeid veelgi uuritud, aga ka korrastatud ning vabaõhuetenduste lavaks seatud. Need on muutunud populaarseks nii linnakodanike kui ka külaliste hulgas. · Raekoda Pärast Põhjasõda aastatel 1768- 1774 ehitas advokaat ja linna justiitsbürgermeister Nicolaus Otto Viljandisse ühe esimestest kivimajadest. 1783
rajasid linnusesse laskemoonalao, kuid kindlad allikad selle kohta puuduvad. Kaitseotstarbel linnust seejärel ei taastatud. 18. sajandi lõpul või 19. sajandi algul ehitati III eeslinnusele Viljandi mõisa ait-kuivati, mis on säilinud. · Uurimislugu Viljandi ordulinnuse uurimisloo alguseks võib lugeda Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatavat käsikirjalist leksikoni, mille autoriks on Ph. Körber. Esimesed uuringud ordulinnusel toimusid 18781879 Theodor Schiemanni juhtimisel. Nende korraldamiseks loodi oma ühing (Ausgrabungscomité), millest 1881 kasvas välja Viljandi Kirjanduslik Selts. Nende kaevamiste käigus puhastati rusudest ja kaevati välja kogu pealinnus ja osa seda ümbritsevast I eeslinnusest. 1939 uuriti Armin Tuulse juhatusel nn Villu keldrit linnuse lõunaosas. 1971 ja 1972 toimusid väiksemad arhitektuuriloolised uuringud Kaur Alttoa ja Udo Tiirmaa juhatusel. Väljakaevamised algasid taas 1998 (19981999 Andres
1939. aastal läks Arbusow Saksamaale. Temast sai Göttingeni kesk-ja uusaja professor. Tema peateoseks peetakse Liivimaa reformatsiooni käsitlevat "Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland", mis on siiani jäänud selle põhjalikemaks käsitluseks. Lisaks sellele uuris Arbusow põhjalikult ka Läti Henriku kroonikat ning taastas selle algteksti. tegeles ka Wolter von Plettenbergi aegse Liivimaa ajalooga. Oskar Stavenhagen-(1850-1930) Schiemanni töö jätkaja, samuti Waitzi õpilane. 1903. aastast Miitavis asuva Kuramaa hertsogiriigi arhiivi eesotsas. Georg Dehio- kunstiajaloolane (üks pilt ta tööst ka wikipedias: Pontigny põhiplaan?) Arnold Hasselblatt - kultuuriajaloolane, sh TÜ ajalugu, samuti toimetas ajalehti, nagu Bienemanngi, ka EW ajal vist tegutses, vb LW-s 11 Richard Hausmanni õpilased e koolkond
annaabi.ee 
