väärt informatsiooni tolleaegsete inimeste eluolust. Kunsti ajalugu algab keraamikaga. Kolmandal aastatuhandel eKr levis Eesti aladele kammkeraamika, mis tuli arvatavasti lõunapoolsematelt aladelt ja levis peagi kogu Läänemere idarannikule. Narva kultuuri poolt Eestis loodud kammkeraamikat räägitakse, kui Narva keraamikast.Teisel aastatuhandel eKr levisid Eesti aladele nöörkeraamika ja tekstiilkeraamika. Sellel ajajärgul valmistatud saviurne on leitud Kagu-Eesti kääpaist. Potikeder võeti kasutusele 11. sajandil (esmalt Ida-Eestis). Saaremaal ja kohati Lääne-Eestis tehti keraamikat käsitsi veel 13. sajandi alguses.18. sajandil töötas Tallinnas Karl Christian Ficki fajansimanufaktuur.Eesti keraamika alustena püsisid kaua ehituskeraamika ja ahjupotid.1782. aastal rajas Woldemar Johann Lauw Põltsamaale portselanimanufaktuuri, mis tegutses 1800. aastani. Selle manufaktuuri tooted on tuntud kui Põltsamaa portselan.1930
tolleaegsete inimeste eluolust. Kunsti ajalugu algab keraamikaga. Eesti keraamika ajalugu ulatub samuti kaugesse minevikku. Kolmandal aastatuhandel eKr levis Eesti aladele kammkeraamika, mis tuli arvatavasti lõunapoolsematelt aladelt ja levis peagi kogu Läänemere idarannikule. Eesti keraamika poolt Eestis loodud kammkeraamikat räägitakse, kui Narva keraamikast.Teisel aastatuhandel eKr levisid Eesti aladele nöörkeraamika ja tekstiilkeraamika. Sellel ajajärgul valmistatud saviurne on leitud Kagu-Eesti kääpaist (urnmatused).Potikeder võeti kasutusele 11. sajandil (esmalt Ida-Eestis). Saaremaal ja kohati Narva kultuuri tehti keraamikat käsitsi veel 13. sajandi alguses.18. sajandil töötas Tallinnas Karl Christian Ficki fajansimanufaktuur.Eesti keraamika alustena püsisid kaua ehituskeraamika ja ahjupotid. 1782. aastal rajas Woldemar Johann Lauw Põltsamaale portselanimanufaktuuri, mis tegutses 1800. aastani. Selle manufaktuuri tooted on tuntud kui Põltsamaa portselan
et maailm loodi 4004 eKr, hilisemad õpetlased panid selle täpsemalt paika: nimelt toimus suursündmus 23. oktoobril 4004 eKr, kell 9.00 hommikul. See dateering andis õpetlastele kindla ja muutumatu piiri esiajaloo uurimiseks ning kõik sündmused pidid sellesse mahtuma. Veel 17. ja 18. sajandil ning 19. sajandi algul ei osatud muinasleidude kohta adekvaatseid seletusi anda. Leide peeti kurioosumiteks kivikirveid peeti piksekirvesteks, põletatud luutükikesi sisaldavaid saviurne arvati olevat maa sees kasvanud loodusobjektid, megaliitkalmeid aga olla ehitanud hiiglased. Et niisugustest seisukohtadest vabaneda, läks tarvis kahte suurt avastust. Esimene neist põhines geoloogial. Nii oli juba 1785 aastal soti geoloog James Hutton oma teoses "Theory of the Earth" avaldanud arvamust kivimite stratigraafiast, st nende paiknemisest üksteise peal olevate kihtidena. Sedasi lõi ta põhimõtted, mis said aluseks