oma retsensioonis jutustuse "Seitsme päeva" kohta: "No ja naistekas pole ta teps, ja kui tema ka naisterahva kirjutet on, siis seda daami tahaks ma ihusilmaga näha. Kangesti musku- ja maskuliinne tundub see jora (...). Naisterahvuslik autorsus tundub endiselt ebatõenäolisena ei või välistada, et teatav kildkond tillita inimesi sel moel end omis mõtteis väljendab, uskuda ei tihka sellegipoolest." (Looming nr 2, 2001). Rakket on sageli võrreldud Kenderi ja Sauteriga. Teosed: · "Let's go" (jutustus, 1989) · "Kalevipoeg" (jutukogumik, 2000) · "Seitse päeva" (2000) · "Mitu juttu" (jutukogumik, 2001) · "Kolmas printsess" (2001) · "Iluasjake" ("Kolmanda printsessi järg, 2002) · "Susanna ja mina" (2002) · "Kordustrükk" (jutukogumik, 2003) · "Kodu keset linna" (seriaalistsenaarium, 402 seeriat, 2003-2006) · "Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud" (2007)
Need kohad viitavad, et peategelane on mees. Kahtlemata hakati seda tituleerima Eesti esimeseks homoromaaniks. Romaanis „Hind“ ja „Raadio“ on paremad homokultuuri edastavad teosed. Eesti kirjanduse kohalt on üks sõlmküsimusi Õnnepalu ja Kaplinski stiili suhe. Sarnast suhet võis näha Uku Masingu ja Kaplinski vahel 60ndatel. Näiliselt on Õnnepalu hoopis midagi teistsugust kui Sauter. Kui hakata ühispunkte mõtlema, siis neid leiaks kindlasti. Sauteriga võrreldees on mõlemal tegelased, kes tööl ei viitsi käia, lesivad päevad otsa voodis, mõtlevad riietest jne. Õnnepalu puhul tuleks rõhutada, et seal on olemas ka peenendunud stiilitunnetus. Just selline, mis võtab ümberkirjutava hoiaku. Mingis mõttes oleks nagu uus tekst, mingis mõttes aga teistsuguseks kirjutamine. Selline tekstuaalne veesegamine tuleb välja ka „Piiririigist“. Indrek Hirv -- hakkab kõige äärmuslikumalt maneerlikku klassikalist stiili läbi kirjutama
Sauter selles raamatus nelja novelliga tõestab, et ta suudab kirjutada ka klassikalist tegevust arendavat teksti. Sauterlikkus See on stilistiliste võtete kogum, mis eesti kirjanduses paljuneb ja eesti kirjandusele järgnevatel kümneditel omaseks saab. Eriti iseoomustab see aastatuhande vahetuse kirjandust. See kirjandus proovib oma keele ja kirjutamislaadiga lõhkuda kirjanduslikke või sotsiaalseid tabusid ja stereotüüpe. See on see, mis ühendab neid noori kirjanikke Sauteriga. Nende vahel on aga ka äärmiselt suur erinevus. Sauter toonitab, et kõik, mis ta teeb, ei ole ikka päris kirjandus, vaid pigem ajaviiteks tehtud ja kui keegi leiab sealt mingit lõbu või tähendusi, siis see tore, aga ta ei rõhuta oma kirjanikuks olemist. See noorte seltskond aga rõhutab oma kirjaniku imagot. Need tekstid, mis nad teevad, on nende jaoks olulised ja tähtsad. Kuigi siit võib välja tuua veel kaks erandit, kes põiklevad kogu aeg eemale kirjanikustaatusest Kerttu
annaabi.ee 
