normiks. Tõepoolest, sedavõrd palju duaalsuse Keel ja ühiskond: Keel on keeletegevuse sotsiaalne osa väljaspool indiviidi, kes ei saa teda iseseisvalt luua ega muuta. Keele immanentsus: Keel erinevalt kõnest on objekt, mida on võimalik uurida eraldi. Kõne- 2 ebamäärase valdkonna paralleelne areng. Keel seob märki tähendusega. Märk on alati keelesüsteemi osa, märk on abstraktne. Tähendus tekkib keeles. Keelemärk on üksik ja elementaarne, saussurei märk koosneb 2st osast. Tähendus on märgi seos keelevälise reaalsusega. Väärtus on elemendi keelesiseste suhete süsteem. Süntagmaatika-kuidas märgid on ütluses seostatud teiste märkidega. Üks märk esineb alati teise järgi. Tähistaja ja tähistatu vaheline seos on arbitraarne e.suvaline. Onomatopoeetilised sõnad(hüüdsõnad, loomade häälitsused) Peale saussurei semiootika muutus. Strukturalism: Strukturalismi koolkonnad: Genfi koolkond
süvenenud ja täpne lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu (värsimõõt, riim, erinevad kujundivõtted jne). Tähtsamad esindajad: T. S. Eliot, Ezra Pound "Lugemise aabits". Strukturalism (ladina k. structura (sise) ehitus) käsitleb kogu kultuuri kui kommunikatsiooni- ja märgisüsteemi, mille aluseks on struktuurielementide või tunnuste erinevus ehk binaarne opositsioon. Strukturalistliku meetodi aluseks on 20.sajandi alguses Ferdinand de Saussurei väljatöötatud keeleteooria ("Üldine lingvistikakursus", 1916). Teooria aluseks on keele (langue) ja kõne (parole) eristus. Saussurei arvates ei ole sõnad mitte asjadele vastavad sümbolid, vaid pigem kokkuleppelised märgid. Keelemärk koosned kahest osast: tähistajast ja tähistatavast. Teised s.-i edendajad 1950.-60. aastatel: Roman Jakobson, Claude Levy- Strauss, Roland Barthes, Juri Lotman. Poststrukturalism (dekonstruktsioon) Termin ,, dekonstruktsioon" tähistab lugemise viisi,
génerale" mis muutis kogu Euroopa keeletaduse põhitõdesid. Strukturalism oli algselt keele analüüside tootja, hiljem igasugune keeleteaduslik tegevus S. arvates oldigi siiani käsitletud vaid kõnet, uus keeleteadus tegeleb aga keelega . S. kirjeldas keelt nagu märgisüsteemi, seega uurib keelemärke, mida defineerib eelkäijatest erinevalt. Keele elemendid on märgid, mitte häälikud; märgid koosnevad häälikutest. Saussurei-i semiootika on bilateraalne (ehk kahepoolne, koosneb 2st lahutamatust osast): 1) tähistaja (`laud')realiseerub helides 2) tähistatav (laud). Realiseerub mõtetes Kujutab märki paberilehena: üks pool on see, mida ta tähistab, teine see, kuidas ta seda teeb. Tähistaja ja tähistatava vahelisel seosel ei ole põhjendust. Kogu keel on seoste süsteem, mis allub kindlatele reeglitele. Keelt tervikuna vaadeldes leiame, et seosed ei ole juhuslikud.
annaabi.ee 
