ja Ludmilla" kirjutamisega, mida ta oli alustanud juba lütseumis. Külaelu võlu ei kestnud kaua. "Ma kära armastan ja rahva hulka, " kirjutas Puskin esmakordselt Mihhailovskojes viibides, kus viibis vaid pisut üle kuu ja 1817 aasata augusti lõpul naases ta jälle Peterburgi. Puskin tutvub paljude silmapaistvate inimestega, kellest kujuneb tema alatine seltskond ja isegi tema tulevaste sõprade ring. 1920 aasta algul sai poeet esimest korda tunda, et vaenlane, kelle vastu ta oma satiiridega võitlusse oli astunud, hakkab anduma vastulööke. Levisid kuuldused, et valitsusvastaste epigrammidega autorit on Salakantseleis vitsadega karistatud. "Nägin end avaliku arvamuse silmis häbistatuna," meenutas Puskin 1825a. "Mind haaras meeleheide." Puskini elus esilekerkivad mured langesid kokku suurte sündmustega tema loomingulises tegevuses: 26.märtsil 1820 a. jõudis ta lõpule "Ruslani ja Ludmilla" kuuenda, viimase laulu kirjutamisega. See oli vene luule tõeliseks pidupäevaks.
Augustuse kuldajastule järgneb ajastu, mil Vergiliusest suuremaid kirjamehi esile ei kerkinud, kuid kirjandus ei jäänud ka soiku. Levis epigrammide ja satiiride (lühike irooniline luuletus) kirjutamine, algas romaani võidukäik. Viimadr tätteoseks on Apuleius, teravmeelne lugu"Kuldne eesel". Keisrirg ajal jätkus ka kultuuri areng, mil kuulsaim kirjanik oli Lukianos oma pilavate ja naeruvääristavate kõnede ja satiiridega, tähelepanuväärne on, et ta oli esimeste seas, kes kristlust pilas. Kuulsaimad teadlased sellest perioodist olid geotsentrilise maailmapildi loonud Prolemaios ja Hippokratese pärandit täiendanud Galenos. USK Etruskide ja kreeklaste mõjutused kultuuris väljenduvad ka usus, eriti jumalates. Nuumesn tähistas igas elusolendis peituv jõud, mis olid olemas nii puul, kivil, järvel jne. Laarid tähtsaimad majavaimub, kes kehastasid esivanemate hingi. Neile kuulus majast nurgake, kus
Ta kaldus paljudest reeglitest kõrvale. Näiteks „Don Juanis“ ei pidanud Moliére kolme ühtsuse reeglist kinni. Enne kui komöödiaid ainult kirjutama hakkas, õppis ta juurat, millest ta teatrihuvi tõttu loobus. Ta oli nii lavastaja, näitleja kui ka komödiograaf korraga mingil eluperioodil. Tema lavanimeks sai Moliére. Ta kuulus rändnäitegruppi. Pärast erakordselt menukat „Naeruväärsed eputised“ lavastamist, pälvis Moliére kuninga soosingu. Samas vihastas ta oma julmade satiiridega* välja vanameelsed ja vaimulikud ringkonnad. Kuigi tal oli juba kuninga soosing, kulus tal enne 5 aastat, et oma esimene näidend „Tartuffe“ lavastada, sest teda kritiseeriti, laimati ja rünnati pidevalt. Ta põdes tõsist kopsuhaigust, millesse ta „Ebahaige“ 4. vaatuse ajal, kus ta ise näitlejana kaasa mängis, suri. Moliére peegeldas Prantsusmaa elu ja kombeid laiemalt ja värvikamalt kui ükski teine tollane näitekirjanik. Ta ei piirdunud ka lihtsalt
annaabi.ee 
