Karukold on kollaliste hulka kuuluv igihaljas eostaim (täpsemini sõnajalgtaim, või vahel neist eraldatud koldtaim). Karukold on roomava varrega ja ulatuslikke kloone moodustav taim. Vars on tihedalt kaetud väikeste süstjate lehtedega, kusjuures lehetipus on karv. Eestis on ta võrdlemisi sage, kuid looduskaitse all, et tõkestada tema ärakorjamist. Teda on kasutatud pärgade valmistamiseks. Karukolla eosed on ravimina kogutavad. Eestis kasvavatest kollaliikidest on karukollale sarnaseimad kattekold, ungrukold ja sookold. Kattekollal ei ole lehtede tipus karva. Eospead asuvad tal varrel lehtede vahel, mitte paljaste varte otsas nagu karukollal. Ungrukolda iseloomustab rangelt dihhotoomne harunemine - varre kaheksharunedes on mõlemad harud ühesugused ja harunevad omakorda sarnaselt. Seetõttu on ungrukold korrapärasema klooniga, ka on see pisem ja tihedam ning tumerohelisem kui karukollal. Sookold on oluliselt väiksem, ei moodusta suuri kloone, ning kasvab märjematel kohtadel
41 Joonis 10. Riikide grupeerumine maksehäirete alusel aastatel 2005-2013. Allikas: Eurostat, autori koostatud statistikaprogrammis SPSS. Maksehäirete näitaja alusel formuleerub kaks suuremat klastrit, mille siseselt on riigid homogeensed. Kuna antud näitaja puhul on kasutatud aastaseid andmeid, siis on loogiline klastritesisene suurem sarnasus. Riikidevaheliste kauguste järgi on omavahel sarnaseimad Eesti, Malta, Luksemburg ja Leedu, järgmisel tasandil liituvad Belgia, Holland, Taani, Saksamaa ja Rootsi. Teistest eristuvad rohkem Iirimaa ja Saksamaa. Seega on ka maksehäirete alusel moodustatud riikide klastrid mõnevõrra erinevad kinnisvara hinnaindeksi dünaamika alusel moodustatud klastritest. Maksehäirete puhul on vaadatud alla 65 aastaste inimeste osakaalu kogu rahvastikust, kellel on esinenud probleeme hüpoteeklaenu tagasimaksetega või rendi maksetega.
kasvatada, sest ei tunta nende toitumisnõudlusi. Ka puhkeseisundis olevad bakterid on mittekultiveeritavad. Mittekultiveeritavaid baktereid saab kirjeldada kasutades molekulaarbioloogia meetodeid. Selleks analüüsitakse nende DNA järjestusi ja võrreldakse tuntud bakterite analoogiliste järjestustega. Selline võrdlemine võimaldab määratleda mittekultiveeritava bakteri fülogeneetilise kuuluvuse (koha elupuul) ja leida talle sarnaseimad kultiveeritavaid bakterid, kelle kasvutingimuste uurimine aitab välja töötada meetodeid seni mittekultiveeritavateks osutunud bakterite kasvatamiseks laboratoorsetes tingimustes. Fluorestseeruvate geeniproovide abil saab teha mittekultiveeritavaid baktereid nähtavaks. Kui geeniproovina kasutada DNA lõike, mis on omased kindlale taksonile (nt. perekond, hõimkond, riik, domeen), siis saab kindlaks teha bakteri süstemaatilise kuuluvuse ja hinnata
annaabi.ee 
