7. sajandil eKr muutus olukord, sest uued naabrid - sküüdid tõrjusid kimmerlased Väike-Aasiasse. Sküütidega tekkis venelastel vastastikune kasulik majanduslik ja kultuuriline läbirääkimine. Kuid uute sissetungijatega slaavlased nii hästi läbi ei saanud ja nad tõrjuti nende põliselt asualalt Kesk-Vene taigasse. 1. sajandil eKr läksid sarmaadid Rooma impeeriumi alale ning surve slaavlastele nõrgenes. Sellest ajast hakkasid slaavlased sarmaatidega liidus elama, sest nii saadi taastada leivakaubandus Musta mere äärsete linnadega. Umbes sellel ajal (98. aasal eKr) mainis esmakordselt slaavlasi veneetide nime all rooma ajaloolane Cornelius Tactius, kuid need andmed on väga ebatäpsed, sest ei tema ega ka teised ankiitautorid ei teadnud kas pidada neid germaanlasteks või sarmaatieks. Slaavlased lõid võimsa laevastiku. Nad sõitsid Bütsantsi aladele, murdsid läbi
lõpetas sõja Partiaga, loodus Armeeniast ja Mesopotaamiast ning kindlustas riigipiiri. Kutsuti reisivaks keisriks. Marcus Aurelius filosoof keisritroonil (161-180). Valitsusajal pidi tegelema germaanlaste ja teise vaenulike jõudude rünnakute tõrjumiseha, viibis Roomas väga harva. 167 pKr kirjutas filosoofiline teose ,,Iseendale". Constantinus I (keiser aastatel 306-337) teenis sõjaväes, võitles edukalt Reini ääres frankide ja alamannidega, hiljem Doonau ääres gootide ja sarmaatidega. Rooma keiser alates 306. pKr. Esialgu olid tema kaaskeisrid Maximilianus, Maximinus ja Licinius, 310 võttis esimeselt võimu ja hakkas enda ainuvalitsuse nimel võitlema, 324 haaras võimu kogu riigis. 330 rajas uue pealinna Konstantinoopolisse. Esimene kristlik keiser, lasi ennast enne surma ristida. 313 kuulutas kristluse lubatud religiooniks Roomas, aitas kristlasi majanduslikult, ehitas kirikuid. Theodosius Vana-Rooma keiser alates 379, nn Gootide Sõber
maximus, Britannicus maximus, Adiabencius maximus, Medicus maximus, Gothicus maximus, Cappadocicus maximus, Arabicus maximus, Armenicus maximus ning Dacicus maximus. Ta sündis Constantinus I Choruse pojana ning teenis Diolectianuse ja Galriuse sõjaväes. Pärast seda kui ta isa aastal 306 suri nimetas väeosa ta tänapäeva York'is Augustuseks. Augustus võitles edukalt Reini jõe ääres frankide ja alamannidega, hiljem aga Doonau ääres gootide ja sarmaatidega. Esialgu olid tema kaaskeisriteks Maximinus, Maximilianus, Valerius ja Licianus Licinius kuid siis võttis Augustus Maximilianuselt võimu ja alustas Galeriuse surma järel võitlust ainuvalitsuse eest. Aastal 312 võitis Augustus Liciniusega ühes olles Rooma lähedal asuva Mulviuse silla juures Maxentiuse, kes katsel Tiberisse taganeda aga hoopis uppus. Selle võiduga saavutas Constantinus I Suur tunnustuse riigi lääneosas
annaabi.ee 
