Selleks on Moseede juures pesemiskohad. Seda protseduuri võib läbi viia ka liivaga. Õige palvesuund on Meka ja sealse Kaba pühamu suunas. Iga Mosees seinas süvend, mis osutab palve suunale. Palvusi võib teha nii üksinda kui mitmekesi. Kõige olulisemaks päevaks on reedene keskpäevane palvus, mis toimub Mosees ja kuhu kogu islamiusuline kogukond peaks kokku kogunema. Sellisel päeval loetakse ette jutlus. On ka kindlad palve asendid ja liigutused, liigutuste sarjasid nimetatakse rak'a. Palvuse juhiks võib olla põhimõtteliselt iga moslim. Palvuse juhti nimetatakse imaamiks. Kõik need teod ja tegevused on kohustuslikud terve mõistusega täiskasvanud moslemitele. Arvatakse, et almuste andmine pärineb Muhamedi eelsest ajast, kus suguvõsa rikkamad inimesed toetasid vaesemaid sugulasi. Muhamed tegi selliste almuste andmise kohustuslikuks. On olemas ka vabatahtlik almuste andmine. Loodi selline institutsiooniks, mis kogus neid kokku
aastal kasutusele termini ,,tüpoloogia". Tüpoloogiline sari ja tüpoloogiline meetod. Andis välja ka Rootsi esimese teadusliku muinasaja üldkäsitluse, kus kasutas ka tüpoloogilist meetodit. Emil Vedel arendas seda meetodit edasi ning eristas nende meetodite raames Eelrooma rauaaja. Maailma arheoloogiasse viis tüpoloogilise meetodi Oscar Montelius. 20. sajandi alguses peeti teda ikkagi arheoloogilise tüpoloogia isaks, Hildebrand jäi liiga lokaalseks. Ta hakkas looma tüpoloogilisi sarjasid ning hakkas kontrollima nende õigsust ka suletud leidude abil. Mõtles välja selle, et igal esemel on olemas eseme arengukaar (mingil ajal ese tekib, saab oma õitsengu ning siis mandub). Sophus Müller (taanlane) uuris varast rauaaega. Jagas Rooma rauaaja kaheks perioodiks haudade leiukomplekside abil, arvustas Monteliust, et too ei kasutanud leiukontekste. Ese ja kontekst kuuluvad kokku! Võib öelda, et juba 20. sajandi alguseks oli Põhjamaade arheoloogia tüpoloogia ja
veel järjekindlalt otsustada. Mõisted ja mõtlemine on sõltuvad tajust. Asjad on sellised, millistena nad näivad. Kooliealise lapse mõtlemise etappi nimetatakse konkreetsete operatsioonide etapiks. Sellega viidatakse lapse lisandunud võimele sooritada operatsioone ehk mõttetegevust meeltes ja mõtlemise konkreetsust. Laps suudab moodustada mõtetes klasse ja sarjasid, ta suudab arutleda valikuvõimaluste üle, otsustada, kokku liita, lahutada, korrutada jne. Saamaks õiget lõpptulemust ei ole lapsel vajalik kõike kogeda, ta võib sellest ainult mõelda. Näiteks pannes esemeid suuruse järgi järjekorda ei pea ta võrdlema kõiki esemeid üksteisega vaid ta võib nendest mõelda. Lapse mõtlemisele on omane konkreetsus
annaabi.ee 
