– toitub teise organismi – peremehe – arvel. Peremeest võib kasutada ajutiselt või kogu elu vältel. Patogeensed seened võib jagada kahte gruppi – ühed nakatavad absoluutselt terveid, elujõulisi, teised - nõrgenenud või juba kahjustunud taimi. Esimesel juhul on tegemist obligaatsete parasiitidega. Nad ei kasva saprobiontselt, neid ei saa kasvatada söötmel ja nad on kitsalt spetsialiseerunud oma peremehele (roostelised, jahukastelised). Obligaatsed saprobiondid seevastu on ainult saprobiontse eluviisiga, kasutades toiduks surnud orgaanilist ainet (mullaseened). Nende kahe rühma vahel esineb üleminekuid. On olemas fakultatiivsed parasiidid, kes toituvad tavaliselt saprobiontselt, kuid tingimuste muutudes võivad üle minna parasiitsele eluviisile (perek. Fusarium, Botrytis esindajad). Vastupidiselt on fakultatiivsed saprobiondid parasiitse eluviisiga, kuid teatud arengufaasis lähevad üle saprobiontsele eluviisile
6. Seente mitmekesisus. Ikkesseened, kottseened, kandseened. Pärmid, pungumine. Ikkesseened -- elavad enamasti vees, esinevad rändeosed*, niidistikul rakuvaheseinad puuduvad (alamad seened). Siia rühma kuuluvad näiteks kartulivähi tekitaja, kartuli lehemädaniku tekitaja ning nutthallitus. Kottseened -- (eosed valmivad kinniste moodustiste sees) - kõrgemad seened; esinevad lülieosed*; enamik liike on saprobiondid (vt Seente toitumisviisid). Siia rühma kuuluvad näiteks pärmseened, pintselhallitus (Penicillum), tungaltera tekitaja, jahukaste. Kandseened -- (eosed valmivad spetsiaalsetel kandjatel) - kõrgemad seened, levinuim on suguline paljunemisviis, mis enamikel liikidel toimub nn + ja - niitide ühinemisel. Siia kuuluvad näiteks kübarseened, seened, keda inimesed tavaliselt toiduks tarvitavad. PÄRMID- pärmseenest koosnevad vedelad või tahked toiduained/ -lisandid.
toitub teise organismi peremehe arvel. Peremeest võib kasutada ajutiselt või kogu elu vältel. Patogeensed seened võib jagada kahte gruppi ühed nakatavad absoluutselt terveid, elujõulisi, teised - nõrgenenud või juba kahjustunud taimi. Esimesel juhul on tegemist obligaatsete parasiitidega. Nad ei kasva saprobiontselt, neid ei saa kasvatada söötmel ja nad on kitsalt spetsialiseerunud oma peremehele (roostelised, jahukastelised). Obligaatsed saprobiondid seevastu on ainult saprobiontse eluviisiga, kasutades toiduks surnud orgaanilist ainet (mullaseened). Nende kahe rühma vahel esineb üleminekuid. On olemas fakultatiivsed parasiidid, kes toituvad tavaliselt saprobiontselt, kuid tingimuste muutudes võivad üle minna parasiitsele eluviisile (perek. Fusarium, Botrytis esindajad). Vastupidiselt on fakultatiivsed saprobiondid parasiitse eluviisiga, kuid teatud arengufaasis lähevad üle saprobiontsele eluviisile.
annaabi.ee 
