sõjaväe ohvitser QUASIMODO- Jumalaema kiriku kellalööja, küürakas CLAUDE FROLLO- ülemdiakon, Jumalaema kirikus PATUKAHETSEJA NAINE, GUDULE- Esmeralda ema SANTIDE JA KERJUSTE KUNINGAS- Imede aia valitseja KAKS KOHTUNIKKU- suunavad etenduse kulgu SANDARMID-teevad enamasti lobitööd KAKS TIMUKAT- saavad tööd alles etenduse lõpusJUTUSTAJA- vahendab etendust publikule MASSITSEENIDES OSALEVAD NIMETUD TEGELASED (RAHVAS, SANTLAAGER) See prantsuse kirjaniku tuntud romaan räägib mitme tegelase elust 15. sajandi Pariisis. Oskuslikult on vahele põimitud peatükid, mis käsitlevad Pariisi arhitektuuri. Jutustuse peategelasteks on noor poeet Pierre Gringoire, ülemdiakon Claude Frollo, kellalööja Quasimodo ja ilus mustlasneiu Esmeralda, kes ühendab tegelased jutustuseks. Vähesel määral on mainitud kuulsaid tolle aja inimesi. Tegelased on väga erinevad: Claude Frollo on paheline isiksus
Teda oli mõjutanud populaarsed sümbolistid. Peale seda tegutses rohkem ajakirjanikuna. Hüüdnimi on Ge. Semper- oli üks esimesi, kes tutvustas eestlastele futurismi. Oli noor erudeeritud luuletaja. Visnapuu- hüüdnimega Vürst. Varasematel aastatel oli avaldanud paar koguteost. Under- hüüdnimega Printsess. Oli tol hetkel pisut üle 30ne. Ta hakkas tähelepanu saama oma avameelsete, intiimsete luuletustega. Adson- hüüdnimega Paaz. Iga siurulane pidi olema nn santlaager. Korraldati tuluõhtu, mis õnnestu väga hästi, kuna rahvas vajas vaheldust, lõõgastust. Selle tuluõhtu algkapitaliga asutati Siuru. Hakati välja andma oma raamatuid, kõige kuulsamaks olid Underi sonetit. Luule muutus nii keerulisel ajal järsku populaarseks. Munder muutus noorte seas populaarseks. Ka teised kirjanikud hakkasid oma teoseid avaldama. Visnapuult ilmus debüütluulekogu ,,Amores", Semperilt ,,Pierrot", Adsonilt ,,Henge palango", Gailitilt ,,Saatana karusell"
Nimetus Siuru ettepaneku tegi Tuglas, ,,Kalevipojast" tähendas müütilist lendajat. Ei tulnud kokku vaid selleks, et lõbusalt aega veeta vaid selleks, et välja anada oma raamatuid. Alati on lihtsam avaldada, kui sa oled algaja, üheskoos teistega. Visnapuu ,,Päike ja jõgi", ilmus paguluses 1950. a. Visnapuu suri 1951 Ameerikas üksildase ja kurvana. Meenutab 19. Aastat kui oleks tegemist olnud kolmekordse kevadega. Iga Siurulane pidi olema santlaager - tähendas distsiplineeritud boheemlast - vaba ja loov vaim, vastandmõiste sellele oli prokurör - kitsarinnaline väikekodanlane. Siuru eesti kirjandusloos lühiajaline, kestis 1,5 aastat. Siurulastel oli ka oma vapp, selle kujundas Nikolai Triik. Kirjastusel oli vaja raha, plaan oli korraldada värvikas kirjanduse tuluõhtu, et saada sellest kokku kapital kirjastuse asutamiseks. Üritus läks üle ootuste hästi korda. Valitses sõjaaeg, suuri üritusi ei toimunud, rahvas haaras
» ütles poeet. «Ainult, et pisut hiljem,» jätkas Clopin rahulikult, «ja suurema pidulikkusega, kuulsa Pariisi linna kulul. Sind puuakse suurepäralisse võlla ja ausate inimeste poolt. See olgu sulle lohutuseks.» «Teil on õigus,» vastas Gringoire. «Sul on veel teisigi eeliseid. Lindprii kodanikuna pole sul tarvis maksusid maksta nagu muil Pariisi kodanikel; ei võeta sult tänavapuhastamise-, vaeste- ega laterna-maksu.» «Olgu siis peale,» ütles poeet, «olen nõus. Olen suli, santlaager, lindprii kodanik, vargapoiss, kõik, mis te soovite. Olin seda juba ammu ennegi, kuningahärra, sest ma olen filosoof; et omnia in philosophia, omnes in philosophe) continentur nagu ise teate.» Santlaagrite kuningas kortsutas kulmu. «Kelleks sa mind, sõber, õige pead? Mis ungari juudi-murdes sa seal latrad? Ma ei mõista heebrea keelt. Ega bandiit olla tähenda, et pead juut olema. Ma ei varas-tagi enam, olen sellest kõrgemal, ma tapan. Kõrilõikaja? Jaa. Kukrulõikaja? Seda mitte!»
annaabi.ee 
