Kadripäeva peeti naistepühaks, sest selleks ajaks lõpetasid naised karjakasvatusega seotud välised sügistööd. Kadripäeva lahutamatu osa, kadrisandiks käimine, pärineb ajast, mil mööda maad rändasid ande koguvad kloostrite kerjusmungad, kelle lauludes kõlas ladinakeelne sõna "sanctus" ('püha') ning kes soovisid pererahvale head vilja-, karja- ja pereõnne. Seetõttu arvataksegi, et eestipärane "kadrisant" tuleneb püha Katariina (Kadri) santidest. Eestlastel käisid kadrisantideks tüdrukud, kes olid riietatud puhastesse valgetesse riietesse, mis arvatavalt sümboliseeris piima (legendi järgi voolas pühaku hukkamisel tema kehast vere asemel piim) ja Katariina mõtete neitsilikku puhtust. Piima seostati ka karjakasvatuse ja sünnitajate naistega. Selle päeva taga seisab varakristlik pühak Aleksandria Katariina. Legendi kohaselt võitnud see noor, ilus ja tark neiu avalikus vaidluses 50 paganlikku filosoofi ja pööranud
tööõhtud(neljapäeva-ja laupäevaõhtutel),olulisel kohal oli siis ketramine.Keelatud oli ketrustöö mardipäeval.Kui keelust kinni ei peetud,võis lambaõnn kaduda.Mehed siirdusid mardipäevast raie-ja veotöödele. Mardipäeva eelõhtul, 9.novembril,käisid maskeeritud külanoored ehk mardisandid perest perre.Nende juhtijaks oli mardiisa.Mardiisal oli seljas pahupidi pööratud kasukas ja tavaliselt ka pill ühes. Mardiemal suur ruuduline rätik peas ja kasetohust mask ees.Ühel santidest oli ka suur kott kaelas,millesse koguti ande.Martidel olid seljas mustad ja karvased riided või olid maskeeritud loomadeks (hobuseks,karuks,sokuks). Mardid pidid tooma viljaõnne ja halva eemale peletama.Mardid määrisid ka nägu tahmaseks,toppisid takku ja sammalt juustesse. Enne sisenemist palusid mardid selleks luba,kurtes,et käed,jalad külmetavad. Laske mardid tuppa tulla! Mardi küüned külmetavad,
Raske on kujutleda seda uhkuse ja õndsuse ilmet, mis Paleest Greve'i platsile tulles Quasimodo kurba ja inetusse näkku oli ilmunud. Esmakordselt oma elus maites 64 ta rahuldatud enesearmastuse mõnu. Siiamaani oli a tundnud ainult alandust, põlgust oma elujärje pärast, 'älkust oma isiku vastu. Kurt, nagu ta oli, maitses ta üüd tõelise paavstina selle rahvamassi poolehoiuaval-usi, keda ta vihkas sellepärast, et see teda vihkas. Mis ellest, et ta kogudus koosnes narridest, santidest, varastest ja kerjustest! See oli ikkagi rahvas, tema aga võimukandja. Ja ta võttis puhta rahana kõiki iroonilisi käte-plaksutusi, pilkavaid austusavaldusi, mille kohta tuleb öelda, et neisse oli veidi segatud päris tõelist kartust. Sest küürakas oli tugev, kõverjalg väle, kurt kuri: kolm omadust, mis võivad irvitajaid taltsutada. 3 6 Muide, oleme kaugel arvamast, nagu oleks vastvalitud narride paavst endale aru andnud
annaabi.ee 
