heaks, inimene, kes tahab saada ehaks, ei kaota ennast, vaid otsib iseennast, teisalt tähendab see pidevat ja tugevat sidet loodusega, sest loodus ei ole midagi muud, kui ilu ja headuse kehastus) Tolstoi oli selles mõttes eriline, et tema arvates on igasugused sõjad täiesti loomulikud. Sõdu põhjustab inimese enese säilitus tarve. Vajadus kaitsta oma lähedasi ja kodu. Kaitsta oma elu. Sõda on lihtinimese jaoks töö. Kõrgklassi jaoks on sõda karjäär ja romantiline sangarlus. Tolstoi eitas igasugust sangarlust, kuna see oli tema arvates loomu vastane ja mille mõte peitus vaid uhkeldamises. Sellest põhimõttest loob ta kaks vapruse tüüpi: sõdurivaprus, mis tähendas täpset teenistust, mis on vaba teesklusest ja uhkeldamisest ohvitserivaprus, mis on püüd veenda ennast ja teisi, mis on tegelikult mäng Sellega näitab ta ära, et liht inimene ei oska sõjas mängida, see on tema jaoks loomulik. Ohvitseride jaoks on see vaid au ja kuulsus.
tavad õõnestavad arusaamu seaduslikkusest, inimväärikusest ja -õigustest, õhutavad totrat macho-romantikat ja panevad noormehi arvama, et inimsoo jagunemine jõhkrutsejateks ja jõhkrutsetavateks on kuidagi endastmõistetav, loomulik ja riiklikult soositav. See rollijaotus tuuakse sealt siis tsiviilellugi kaasa. Lisaks sellele laostab ühiskonna moraali ka tõsiasi, et institutsioon, millega seostatakse kõige suuremaid sõnu patriotism, mehisus, vaprus, sangarlus on kõrvuni mässitud tumedasse relvaärisse. Kui mul oleks poegi, siis ma neil vähemalt senikaua sõjaväkke minna ei lubaks, kui sealne määrustik ja tavad ei hakka pisutki "tsiviliseeritud" riikide sõjaväele sarnanema. Kui selles asjas tuleb teha valik "euroopluse" ja "rahvusluse" vahel, siis praeguses seisus peaks põhimõtetega inimene paratamatult nii kurb kui see ka ei ole eelistama esimest. Ja sel eelistusel pole mingit pistmist elukauge patsifismiga.
demokraatlikes ideedes. Seda põhihoovust on poeet rahvaluulelisi lugusid töödeldes tõenäoliselt süvendanud. Juba „Iliase“ esimesed laulud kinnitavad, et inimese hindamise mõõdupuuks polnud tollal mitte kitsad isiklikud huvid, vaid kogukondlik ühtekuuluvus ning sellest tulenev au- ja kohusetunne. See ongi sangarlus, mida Homeros ülistamast ei väsi; sellised sangarid on Achilleus, Odysseus, Hektor, Diomedes ja paljud teised. Sageli jõutakse üleva vapruseni raske enesevõitmise (Hektori hirm Achilleuse ees), ränkade katsumuste ja elukaotuse hinnaga. Elukatsumustes
annaabi.ee 
