saab jällegi oma roll olla kaplanaadil, mis formaalsusesse uinunud ametnikud üles ärataks ja vähemalt sellistele tegudele tähelepanu juhiks, mis ilmselgelt kogu inimkonna südametunnistust sokeerivad. Kuid kuna rahvusvaheline ühiskond on juba oma põhimõtete poolest väga salliv, siis oma reziimi nõrkuse tõttu kujuneb ta praktikas veelgi sallivamaks ning ka vajalikke seisukohavõtte annab pikalt oodata. Konsotsiatsioonid ehk kahe-või kolmerahvuselised riigid on omamoodi sangarlikud korraldused, mis püüavad hoida koos impeeriumit ilma vastava bürokraatia ja distantseerituseta ning kus erinevad grupid peavad sallima üksteist ja töötama välja oma kooselu tingimused. Selline korraldus pole võimatu ja edu saadab sellist ühendust tõenäolisemalt siis, kui taoline konsotsiatsioon enne tugevate rahvuslike liikumiste algust tekib sest siis ei kiputa kallale vanadele kommetele. Aga just hirm kallalekippumise ees
igaveseks alamateks! 5. Õndsad on karmikäelised, sest nende eest pagetakse paanikas; neetud on vaimus nõrgad, nendele süljatakse põlgusega! 6. Õndsad on surmapõlgavad, sest nende aeg siin ilmas on pikk; neetud on teisel pool hauda parema elu ootajad, saagu nad hukka vaestena keset küllust! 7. Õndsad on võltsi lootuse hävitajad, sest nemad on tõelised Lunastajad; neetud jumalakummardajad, neid peab pügama, kui lambaid! 8. Õndsad on sangarlikud, sest nende osaks saavad suured rikkused; neetud on hea ja kurja uskujad, kartku nad ka oma varju! 9. Õndsad on need, kes usuvad sellesse, mis neile kasulik, sest nende meeli ei valitse iial õudus; neetud on Jumala tallekesed, veristagu nad valgemaks, kui lumi! 10. Õnnis on mees, kellel on vaenlasi, sest nemad teevad temast kangelase; neetud on see, kes teeb head neile, kes teda põlgavad, teda peab jälestama! 11
86 tunnustab ja kaitseb seaduste süsteemiga inimese universaalset õigust vabadusele, ja demokraatlik, kuivõrd ta eksisteerib üksnes valitsusaluste nõusolekul. Säärane vabadus sisaldab endas õigust eraomandile ja turumajanduse toimimisviise. Hoolimata kogu kaasnevast kergendusest on inimvabaduse loo lõpplahendusel ka oma hind. Julged ideaalid, üllad ohvrid ja sangarlikud heitlused surevad välja keset sisseostude tegemist ja hääletamise monotoonset rutiini; kunst ja filosoofia kärbuvad sedamööda, kui kultuur taandub mineviku eest hoolekandmiseks; tehnilised arvestused asendavad moraalse, poliitilise kujutluse. Fukuyama võtab oma arutluses pidevalt appi Hegeli autoriteedi. Et Hegel kunagi tegelikult ei leiutanud ajaloo lõpu fraasi ega määratlenud selle mõistet, on selleks kaks põhjust. Tema
annaabi.ee 
