folklore.ee/rl/folkte/sugri/vepsa1.html 4 Kristi Salve. nimetatakse mecanena (`metsanina').5 Antud juhul on kuidagi vale öelda, et metshaldjast saab halb olend, sest inimene selle halva tegelikult endale põhjustas ning kuna metshaldjas on kaitseolend, siis just seda ta teebki, kaitseb. Hoopis teine lugu on aga metshaldja kui deemoniga. Deemonlikud olendid on olnud vajalikud õigeuskliku külamaailma tasakaalus hoidmiseks, neil on olnud otsekui inimkäitumise kontrollija, sandarmi roll. Peaaegu iga külaühiskonna liige on oma elus metsa eksinud või siis kuulnud sellest mõnelt lähedaselt vahetult kogejalt. Eksimine väga eluline juhtum, mille eest on pidanud hoiatama juba lapsi. Eksimise toimumise algeks on koht, mitte inimene ise või juhus. Isikulise eksitaja puhul esineb kaks erinevat eksimisseletust. Esiteks uskumusolendi poolt tingitud meeltesegadus ning teiseks tahtmatu sattumine uskumusolendi "jälgedele. Esimesel puhul on tunnetatav sugulus meeli segava
Et kujutlused muutuksid teadmisteks, tuleb saadud materjali läbi töötada mõtlemise abil, mis erineb aistingutest ja reflektsioonist. Mõtlemine on võrdlemine, kombineerimine ja abstraheerimine. Selle tulemusel saadakse liitkujutlused. Locke arvas, et inimene ei pea teadma mitte kõike, vaid seda, mis on tähtis praktilises elus. Liberalism Viini kongressile järgnenud Bourbonide restauratsiooni ja Püha Liidu kui Euroopa sandarmi perioodil kujunes suureks ühiskondlikuks probleemiks Suure Prantsuse revolutsiooni ajal välja kuulutatud vabaduse kaitse. Võitluses reaktsiooniliste jõududega kujunes liberaalide e. Vabaduse pooldajate liikumine. Liberalismi eelkäijaks või isegi selle rajajaks on peetud John Locke'i, kes väitis , et riigi on loonud vabad ja sõltumatud inimesed ühiskondliku lepinguga, mis ei ole neid aga vabadustest ilma jätnud. Liberaalid seadsid esiplaanile üksikisiku vabaduste kaitse
sünnis süüdi, teil on omad vanemad. Ja see joobnud inimeste igavene inimene... Kust meie teame, on inimene igavene või mitte! Need kõik on ainult suured sõnad ja tarvilikud neile, kes midagi ei tee. Sest kuis võib nii suurte sõnade juurest tegudele asuda! Iga tegu tundub nende kõrval nii tühisena, et ei maksa midagi teha. Las olla parem nagu on ja räägime purjus peaga suuri sõnu edasi. Ei ole mõtet sureliku heaks näppugi liigutada, kui inimene on igavene. Surelikul võime sandarmi saabastega tallata, kui igavene kõnnib jumala kaenlas. Milleks uskuda ja armastada tegudega surelikku, kui me sõnadega võime uskuda ja armastada igavest! Eks ole nõnda? Pealegi on see viimane palju kergem kui esimene. Rüüpad klaasist ja usud ning armastad. Sureliku häda ja viletsus, see on hoopis teine asi, hoopis teine. Seda on raske uskuda, veel raskem armastada, palju raskem." Aga Indrek tundis, et Koovi sõnad olid temale praegu võõrad. Ka teda huvitas igavene palju
annaabi.ee 
