· "Keel on arusaamatusete allikas" · Aga kui sa mu taltsutaksid ,siis täituks mu elu otse kui päikesepaiste. · "Võin viia sind kaugemale kui ükski laev,selle keda ma puudutan,annan ma tagasi mullale ,kus ta on võetud." · "Tuntakse ainult neid asju,mida taltsutatakse." · "Ainult südamega näed hästi,kõige tähtsam on südamele nähtamatu." · Aeg mis sa oma roosi peale kulutasid ,tegi sinu roosi nii tähtsaks" · "Kui minul oleks 53 minutit aega ,sammuksin ma allika juurde." · "Kõrbe teeb ilusaks see ,et kusagil varjab ta kaevu" · "See ,mida ma näen,on ainult väline kest,kõige tähtsam on nähtamatu." · "Silmad on ju pimedad ,tuleb otsida südamega." · Inimesed trügivad kiirrongidesse,kui nad ei tea mida otsivad." · "Alati on oht,et kui oled lasknud end taltsutada,siis saad natuke nutta." · "Iial ei olda rahul seal kus ollakse." · "Üksi ollakse ka inimeste seas." · "Hea ,et sul on olnud sõber,isegi siis kui oled surnud."
Toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd mind võidab rõõmu ihar, hõiskav hüüd ei iial olnud ma kaaluja ja kaine (Under 2007: 62) miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop ja sinab hämaruses kui muinaslugu (Under 2007: 62) vist elus kaunimat ei olegi kui- ootus, sest suveks valmistuma juba algan ja talve tulisemalt maha salgan (Under 2007: 27) see õitsemine on mulle raske kanda kui sammuksin ju üksi Toone randa (Visnapuu 1998: 289) end laotand üle minu väikse aia on rohelised õndsad lootused ja igas väikses põõsas suured ootused (Under 2007: 18) ei ammu näinud ma nii palju päikest! Ta voolab tuppa nagu kuldne viin ja purju paneb mind, kes kaua paastusin (Under 2007: 18) ta esimesed annid on hüatsindid ja astrid viimased, kui kirjud lindid (Under 2007: 28) piimpehme õhk, kui mahedad kõik varjud!
thtsaks," tleb ta. "Sa vastutad alati kige eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest...". Maal kohtab prints veel rpaseadjat ja kaupmeest. Rpaseadja rgib printsile, kuidas reisijad ruttavad pidevalt hest kohast teise olemata kunagi rahul selle le, kus nad on. Kaupmees tutvustab aga tiuslikke tablette, mis kustutavad janu ning aitavad sellega inimestel ssta ndalas 53 minutit. "Kui minul oleks viiskmmend kolm minutit aega, siis ma sammuksin sna tasakesi allika poole...," tleb prints. Jutustus juab otsaga tagasi lendurini, kes on ndal aega ritanud oma lennumasinat korda saada. Valitseb tappev janu. Printsi abiga leiab ta kaevu. Hiljem kohtab jutustaja printsi arutlemas hega neist kollastest madudest, kes sulle kolmekmne sekundiga otsa peale teevad, tolle mrgi headuse le, et mitte koju prdudes pikalt piinelda. Prints jtab sdamlikult hvasti ja tahab ssta lendurit hingevalust, vites, et kuigi see nib nii, siis tegelikult ta ei sure
liigutavat, hella / ... / kesk viletsust ja videviku hallust / ma kahtlesin ju kevadises jõus, / jääkilde ujus minu verenõus / ... / nüüd valgus soojusega ühes nõus / nii palju raiskab hüljatulle hellust. / Ma usun taas, et saabub ülestõus." Sama, rahunenud meeleolu jätkab ta oma elu lõpuni, ka viimases kirjutatud luuletuses, kus ta küll ei jäta oma vastusteotsimist, kuid sõlmib maailmaga rahu. See õitsmine on mulle raske kanda kui sammuksin ju üksi Toone randa peol peieroog. Ma muretumalt vilistades lähen ning puistab õielehti mulle pähe üks tuulehoog. Miks peaksin elust lahkuma ma mures, kui kõik, mis õitseb, möödumatult sureb, ei tea, miks kust? Mu ahastus ja armastus siin ilmas saab leidma armu igaviku silmas, sääl teispool ust.
annaabi.ee 
