Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlu, veine, likööre. LAANIK Kes on mustikametsas käinud ja pole seal vaid puid imetlenud, see on kindlasti näinud ka meie ühte tavalisemat sammalt, laanikut. Laanik kasvab nimelt peaaegu kõigis Eesti laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Laanik eelistab veidi niiskemaid kasvukohti. Varju talub laanik hästi. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et tundub nagu laanik kasvaks mätaste otsas. Tegelikult see nii ei ole. Laanik kasvab nagu korrustena. Teised meie tavalised samblad nii ei kasva. Korrused on moodustunud okstest, mille küljes leiame luubiga vaatamisel tihedalt väga väikeseid lehti. Korruseid kasvab igal aastal juurde vaid üks, seega saab nende põhjal määrata leitud samblataime vanust
Veidi ka jänesekapsa söömisest. Tema hapukat maitset on tundnud ilmselt igaüks. Nii salatit kui suppi võib valmistada igast jänesekapsa maapealsest osast, kuid vitamiin C poolest on eriti rikkad tema lehed. Laanik kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Inimese poolt ei ole laanik kasutamist leidnud. Kuna ta moodustab väga koheva polstri, siis on ta paljudele pisikestele loomadele koduks ja varjupaigaks. Eelkõige elavad laanikuvaiba sees paljud ämblikud, putukad (näiteks lutikad, jooksikud), aga ta pakub varju ka hiirtele.
seal vaid mustikaid söönud või puid imetlenud, see on kindlasti näinud ka meie ühte tavalisemat sammalt, laanikut. Laanik kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi. Heaks varjuks on ka päikest varjavad mustikataimed. Kui aga kaugelt ei õnnestu laanikut ära tunda, siis lähedalt ei tule sellega kohe kindlasti probleeme. Tuleb minna samblapolstri juurde ja ettevaatlikult
LAANIK kollakas-, oliivroheline või pruunikas jäikade kaheli- kuni kolmelisulgjalt harunenud vartega läikiv sammal. Varred kuni 20 cm pikad, tõusvad. Varte pikkus sõltub lagunemise kiirusest kasvukohas (alumine varreosa kõduneb, pealt kasvab juurde). Igal aastal moodustab varre keskosast üleskasvav võsu uue järgu, justkui uue korruse. Seega saame korruseid lugedes määrata laaniku taime vanuse. Laanikust moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Väga sage liik kuiva-des, niisketes ning rabastunud metsades, talub hästi varju. Sageli näeme laanikut koos kasvamas mustikate ja palusamblaga, kuid laanik eelistab palusamblast veidi niiskemaid kasvukohti. PALUSAMMAL roheline või kollakasroheline, läikiv, korrapäraselt sulgjalt harunenud, tõusvate, kuni 10 cm pikkuste punakate vartega sammal. Varre tipp on iseloomulikult kõverdunud
annaabi.ee 
