individuaalse vabaduse füüsilisega, on sundinud inimesi ohverdama oma tõelist vabadust ,,vabaduse" nimel. Nii ka Hayek leiab, et need erinevad vabadused ilmnevad peaasjalikult seal, kus individuaalset vabadust napib: ,,need on erilised privileegid ja erandid, mida grupid või indiviidid võivad omada, samas kui ülejäänud on rohkemal või vähemal määral mittevabad" (Ibid: 107). Säärasel põhjusel on vajalik ka hoiduda vabaduse samastamisest varakusega, mis Hayeki väitel on muuhulgas võimaldanud ekslikule alusele toetudes õigustada rikkuse ümberjagamise ideed. Ta on aga kindlal seisukohal, et vabaduse definitsiooni selguse huvides on oluline, et see oleks nii-öelda väärtusneutraalne - ei sõltuks sellest, kas see on antud viisil ühe või teise isiku jaoks ihaldatav või mitte. Vabaduse ja mainitud mitmesuguste vabaduste erinevus on Hayeki sõnul säärane, mis eristab
Antroopsusprintsiip on füüsika kui loodusfilosoofia tipp, küps eneseiroonia nende inimeste poolt, kes läbi tunnetuse raske tee on jõudnud äratundmisele tunnetusvõime piiratusest. Kõigi oma püüdluste kiuste suudab inimene tunnetada vaid iseennast; olles aga osa loodusest, tunnetab ta enda kaudu ka loodust. Muidugi võib antroopsusprintsiibile anda ka tavapärasema seletuse. Kujutame ette, et tõepoolest eksisteerib selline ürgsubstants, mille nimi on vaakum (loobume hetkeks tema samastamisest tühjusega), mis on võimeline "polariseeruma", tekitades "universumeid". Ja veel oletame, et kõik need universumid on erinevad nii neis valitsevate füüsikaliste tingimuste kui ka neist tingimustest tuleneva evolutsiooni poolest. Heisenbergi määramatusprintsiip määramatuse printsiibi formuleeris W.Heisenberg 1926. aastal. See määras ära võimaliku tunnetuse piirid. Selleks, et määrata mingi osakese asukohta ja impulssi kunagi tulevikus, tuleks
Antroopsusprintsiip on füüsika kui loodusfilosoofia tipp, küps eneseiroonia nende inimeste poolt, kes läbi tunnetuse raske tee on jõudnud äratundmisele tunnetusvõime piiratusest. Kõigi oma püüdluste kiuste suudab inimene tunnetada vaid iseennast; olles aga osa loodusest, tunnetab ta enda kaudu ka loodust. Muidugi võib antroopsusprintsiibile anda ka tavapärasema seletuse. Kujutame ette, et tõepoolest eksisteerib selline ürgsubstants, mille nimi on vaakum (loobume hetkeks tema samastamisest tühjusega), mis on võimeline "polariseeruma", tekitades "universumeid". Ja veel oletame, et kõik need universumid on erinevad nii neis valitsevate füüsikaliste tingimuste kui ka neist tingimustest tuleneva evolutsiooni poolest. Oletame, et osa neist universumitest on viljatud, st. neis ei teki kunagi ei elu ega mõistust. Nii nad jäävadki seesmiselt tunnetamata, nende kohta ei looda kunagi mingeid teooriaid. Teine osa on viljakad universumid -- neis tekib aja jooksul mõistuse
Antroopsusprintsiip on füüsika kui loodusfilosoofia tipp, küps eneseiroonia nende inimeste poolt, kes läbi tunnetuse raske tee on jõudnud äratundmisele tunnetusvõime piiratusest. Kõigi oma püüdluste kiuste suudab inimene tunnetada vaid iseennast; olles aga osa loodusest, tunnetab ta enda kaudu ka loodust. Muidugi võib antroopsusprintsiibile anda ka tavapärasema seletuse. Kujutame ette, et tõepoolest eksisteerib selline ürgsubstants, mille nimi on vaakum (loobume hetkeks tema samastamisest tühjusega), mis on võimeline "polariseeruma", tekitades "universumeid". Ja veel oletame, et kõik need universumid on erinevad nii neis valitsevate füüsikaliste tingimuste kui ka neist tingimustest tuleneva evolutsiooni poolest. Oletame, et osa neist universumitest on viljatud, st. neis ei teki kunagi ei elu ega mõistust. Nii nad jäävadki seesmiselt tunnetamata, nende kohta ei looda kunagi mingeid teooriaid.
annaabi.ee 
