õigustuse meelelisuse printsiipidele (ruum ja aeg) ning puhastele arumõistetele (kategooriad), on Kanti ülesandeks nüüd demonstreerida neid sünteetilis-aprioorseid otsustusi, mis puhta aru printsiipidena on aluseks kogu meie kogemustunnetusele. Kuna kategooriad on puhtad üld- mõisted ja meelemuljed on mitte-mõistelised, siis nõuab kategooriate rakendamine meelelisele antusele mingit vahendavat elementi mõistelisuse ja meelelisuse vahel – ühte elementi, mis oleks samalaadiline niihästi puhaste mõistete kui ka nähtumustega ja seega looks silla üle lõhe, mis lahutab mõistet ja meelelist antust. See vahendav kogemuselüli on mitte empiiriline, vaid transtsendentaalne produkt. Kant nimetab seda transtsendentaalseks skeemiks. Sellise skeemina peab Kant võimalikuks käsitleda aega kui sisemeele kaemus- vormi, kuivõrd ajalised on nii taju kui ka diskursiivne mõtlemine ning seega võiks aega 5
01.053. õpetusega hingest ja hingeosadest. Igal hingejaol, mida kehaga ühendatud hing omab, on oma ülesanne, mille parimal viisil teostamise võime ongi vastava hingejao arete. Mõistusliku hingejao ülesanne on muidugi eelkõige teadmiste omandamine. Teadmine ranges tähenduses on teadmine sellest, mis tõeliselt on. Tõeline olemine on Platoni ontoloogia järgi aga ühtlasi täiuslik olemine, mis hüvesuse idee poolt valitsetuna on viimasega samalaadiline. Seetõttu on teadmine voorus – tegevust motiveeriv arusaamine sellest, mis peab hüvelisena kehtima. Platon on oma õpetajalt Sokrateselt pärinud tema eetilise põhipositsiooni – eetilise intellektualismi. Püüdlust saavutada teadmine selle kohta, mis tõeliselt on, nimetavad Sokrates ja Platon filosoofiaks; niisuguse teadmise enda omamist aga tarkuseks, sophia`ks. Filosoofia mõistest rääkides laseb Platon asja küll nii paista, nagu polekski tarkus inimesele täielikult kättesaadav
liikumine. Kehade kõigi selliste "tegelike" omaduste üheks ühiseks eripäraks oli see, et nad olid Descartes`i kaasaja loodusteaduse käsutuses olevate mõõtmistehnikatega mõõdetavad. Peaaegu kõiki teisi kehade juures tajutavaid kvaliteete tuli lugeda mitteselgepiirilisteks. Sellega on Descartes sisse toonud eristuse, mida hiljem hakati nimetama primaarsete ja sekundaarsete kvaliteetide erinevuseks. (Kuid samalaadiline eristus tajutava tegelikkuse "arvamusepäraste" ja tegelike omaduste vahel esines juba antiiksetel atomistidel.) Kuigi nn. mitteselgepiirilised kvaliteedid ei esita kehasid nii nagu nad tegelikult on, ei ole jumal neid meile mitte asjatult andnud. Neil on oma bioloogiline tähendus kui signaalidel, mis aitavad meil toimida elu alalhoidvalt. Niisiis kõneleb Descartes kahest substantsist mõtlevast ja ulatuvuslikust , või nagu ta ka nimetab res cogitans ja res extensa
annaabi.ee 
