Peaaegu, et kõik budismi harud on arendanud edasi oma meditatsioonivorme ja selle tõttu on tänapäevaks palju erinevaid variante, mille vahel valida. Selleks aga, et luua pilte vaimusilmas võivad budistid kasutada jooniseid või kujutisi. Näiteks Tiibeti budism kasutab seda tehnikat lisaks teistele meetoditele nagu näiteks rituaalsed käeliigutused ja retsiteerimine. 4 Retsiteerimine Koolkondades retsiteeritakse fraase, keskendudes salmidele või lõikudele pühakirjadest. See on ka pidustuste ja tseremooniate osa igal pool maailmas. Mõnes koolkonnas peetakse seda ka kõige tähtsamaks. Annetused Tiibeti ja Hiina budismis asetatakse pühamu ette erinevaid esemeid. Toon ka mõned näited mida tuuakse ning mida need ka tähendavad: vesi pühamu ees tähendab puudutust, paranemist, puhastust. Lilled sümboliseerivad nägemist. Toit aga tähendab maitset. Suunad
Väikeste tüdrukute salmikutes leidub värviliste-või viltpliiatsitega joonistatud ilusaid tüdrukuid, väikesi kiisusid, kutsusid, multifilmidest ja lasteraamatutest tuntuid tegelasi ja lilli. 3.-4. klassis huvi salmikute pidamise vastu tüdrukute seas kahaneb. Salmikut peavad ainult tüdrukud ja nad ringlevad teatavas suhtluskonnas. Selles eas on tüdrukutel väga tähtis kuuluda omavanuste hulka. Põhikoolis õppivate tüdrukute salmikuisse lisanduvad väikeste tüdrukute salmidele veel uued liigid: aforismid, vanasõnad ja tsitaadid. Tähtsaks teemaks saab armastus ja noorte omavahelised suhted, mis väljenduvad humoorikates salmikestes. Näiteks: Elu on ilus, elu on valus, ilus poiss on elu alus. Algul sinu suured kõrvad tegid nalja minule, pärast sinu sinisilmad võitsid minu südame. Ela ilmas õnnega, peksa poisse panniga ( Kalmre 1995: 164-165) Selles eas hakkavad tüdrukud pidama nn. küsimuste-vastuste vihikut. Traditsioonilisele
kohustused oma liikmete ees (Roosileht, lk 265). Ühiskondlikel alustel hoolekanne on olemuselt heategevuse üks väljendusvorme. Selle juured ulatuvad kaugesse minevikku. Euroopas omandas see kindlama institutsionaalse vormi antiikses Kreekas ja Roomas. Laiema ulatuse ja suurema tähelepanu sai hoolekanne lääne tsivilisatsioonis pärast selle sidumist religiooniga. Kristliku kiriku vaated sotsiaalhoolekande teostamisel on toetunud Matheuse evangeeliumi 25. peatukki salmidele. Igavene elu, see, mida kristlus uskujale lubab, seondub otseselt ligimese eluliste vajaduste eest hoolitsemisega. Kristlase religioosseks kohuseks peeti näljaste toitmist, januste jootmist, külalislahkust vööraste vastu, paljaste katmist, haigete ja vangide külastamist ning surnute matmist. Esialgu toimus hooldamine heategevusena, valdavalt juhuslike ja suvaliste annetuste tegemise kaudu. Annetati sellele, kes sirutas käe