haiglas Juulius Kilimit armastas Valeeriust nagu oma lihast poega. Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema. Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Ta oli suremas, ta kartis surma. Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud. Emmi teadis ja austas seda otsust. Ta oli kogu aeg Juuliuse kõrval, toetas ja hoidis teda. Emmi oli Juuliuse kõrval ka siis kui too lõpplikult hinge heitis. Ta maeti kristliku kombe kohaselt. Peale Juulise surma tuli Valeerius tagasi Emmi juurde elama. Arvan et autor on tahtnud öelda, et kui midagi väga soovid siis peaks oma unistuste poole pürgima ja jääma endale kindlaks. Raamat mulle isegi meeldis, sest ta oli põnev ja ei olnud raskusi arusaamisega.
puhkama asuda ja teha ruumi teistele. Emmi suureks imestuseks hakkas Juulius oma elutee lõpul piiblit lugema. Ta kartis surma. ,,Ta võis eluaeg koolis vaimustusega kõnelda Sokratesest, surma silma ees polnud ta ise mingi Sokrates. Ta oli elav inimene, kes kõige oma elutarkuse juures oli veel võimeline nutma ja naerma, ja iga elav kardab surma." ( X peatükk lk 352 ). Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud. Emmi teadis ja austas seda otsust. Noorukieas oli Juulius mõneti mässumeelne (põgenemine onu juurest maalt), otsusekindel, oma põhimõtetes kaljukindel, katsetaja (,,Põllulilled"). Seevastu küpsusperioodil muutus Juulius kõvasti rahulikumaks ja leebemaks, kuid tahtis enda ümber inimesi, kellega saaks rääkida ja arutada maailma asjadest ning kirjandusest. Tekkisid mõningad probleemid Emmiga. Eluloojakul ei tahtnud Juulius endale veel
Valeeriust nagu oma lihast poega. Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema. Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Ta oli suremas, ta kartis surma. Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud. Emmi teadis ja austas seda otsust. Ta oli kogu aeg Juuliuse kõrval, toetas ja hoidis teda. Emmi oli Juuliuse kõrval ka siis kui too lõpplikult hinge heitis. Ta maeti kristliku kombe kohaselt. Peale Juulise surma tuli Valeerius tagasi Emmi juurde elama.
juurede. Isa armastus on piiritu. Juulius Kilimit armastas Valeeriust nagu oma lihast poega. Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema. Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Ta oli suremas, ta kartis surma. Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud. Emmi teadis ja austas seda otsust. Ta oli kogu aeg Juuliuse kõrval, toetas ja hoidis teda. Emmi oli Juuliuse kõrval ka siis kui too lõpplikult hinge heitis. Ta maeti kristliku kombe kohaselt. Peale Juulise surma tuli Valeerius tagasi Emmi juurde elama.
Aga..." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 350 ). Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Ta oli suremas, ta kartis surma. ,,Ta võis eluaeg koolis vaimustusega kõnelda Sokratesest, surma silma ees polnud ta ise mingi Sokrates. Ta oli elav inimene, kes kõige oma elutarkuse juures oli veel võimeline nutma ja naerma, ja iga elav kardab surma." ( X peatükk lk 352 ). Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud. Emmi teadis ja austas seda otsust. Ta oli kogu aeg Juuliuse kõrval, toetas ja hoidis teda, ,,Iial polnud Juulius Kilimit talle midagi rohkem olnud kui tema mees, ka siis mitte, kui ta oli direktori kohusetäitja. Ta polnud tahtnud talle olla rohkem kui naiseks- ja vahest ka ta laste emaks. Tema igatsused olid ainult poolikult täitunud, nagu kõik igatsused ainult poolikult täituvad, ja me lahkumegi samade igatsustega millega tulime, isegi Emmi Kilimit, sündinud Neider." (K. Ristikivi.
annaabi.ee 
