21. Milline oli Gabrieli pistnuga? Kirjelda või joonista. Gabrieli pistnuga oli terav ja ilus, see oli läikiv pistnuga mille pea oli kaunilt hõbedast nikerdatud ja kalliskividega ehitud. 22. Miks elas üks Agnese tädidest Saksamaal? Üks Agnese tädidest armus noorena ta lihtsasse käsitöölisesse ning põgenes temaga Saksamaale. 23. Kuidas pääses Agnes Ivo laagrist? Salkkond ratsamehi ratsutasid linnast metsa Schenkbergi laagrit vaatlema. Salkkonna hulgas olid ka Hans von Ribster ja Kaspar von Mönnikhusen. Laagrisse jõudes ratsutasid nad Ivo telgi juurde ning soovisid Ivoga kohtuda kuid neid ei lastud edasi. Telgis olev Agnes kuulis oma isa häält, kes telgi ees vahis olevate meestega vaidles ning hüüdis oma isa. Kaspar von Mönnikhusen kuulis seda, haaras mõõga ja tahtis telki rünnata. Lõpuks pääses Agnes ise telgist välja ja sai jälle lõpuks oma isaga kokku.
21. Milline oli Gabrieli pistnuga? Kirjelda või joonista. Gabrieli pistnuga oli terav ja ilus, see oli läikiv pistnuga mille pea oli kaunilt hõbedast nikerdatud ja kalliskividega ehitud. 22. Miks elas üks Agnese tädidest Saksamaal? Üks Agnese tädidest armus noorena ta lihtsasse käsitöölisesse ning põgenes temaga Saksamaale. 23. Kuidas pääses Agnes Ivo laagrist? Salkkond ratsamehi ratsutasid linnast metsa Schenkbergi laagrit vaatlema. Salkkonna hulgas olid ka Hans von Ribster ja Kaspar von Mönnikhusen. Laagrisse jõudes ratsutasid nad Ivo telgi juurde ning soovisid Ivoga kohtuda kuid neid ei lastud edasi. Telgis olev Agnes kuulis oma isa häält, kes telgi ees vahis olevate meestega vaidles ning hüüdis oma isa. Kaspar von Mönnikhusen kuulis seda, haaras mõõga ja tahtis telki rünnata. Lõpuks pääses Agnes ise telgist välja ja sai jälle lõpuks oma isaga kokku.
Borgo Nuovo tulekahju (Aeneas põgenemas Troojast). Fresko. Vatikani loss. Trooja kangelane AINEIAS 1 (roomlaste Aeneas [ääneas]) pääses põlevast Troojast tänu Aphroditele, kes oli sangari lihane ema. Kui Trooja kreeklaste kätte langes, juhatas jumalanna pojale ohutu paiga, mille kaudu põlevast linnast põgeneda. Aineias võttis alaealise poja käekõrvale, vanurist isa turjale ja lahkus Troojast (tema abikaasa jäi öises sõjamöllus kadunuks). Kogunud enda ümber salkkonna ustavaid troojalasi, purjetas Aineias uut kodumaad (Itaaliat) otsima. Tema edasist käekäiku käsitleb vanarooma kirjaniku Vergiliuse eepos ,,Aeneas". Odysseuse sõtta minnes ennustas oraakel2, et ta jõuab koju kahekümne aasta pärast ja nii juhtuski. Pärast Trooja alistamist algasid koju suunduva Odysseuse kümme aastat kestnud eksirännakud. Just sellest kõneleb meile Homerose teine eepos Odüsseia, mis nagu Iliaski koosneb kahekümne neljast laulust. Eepos algab nii:
ei näinud ta veepinnal enam ühtegi meest. Traallaev ja kaatrid tulistasid vahetpidamata Saksa lennukeid. Jegorõtšev ei kuulnud enam pommitajate mootorite undamist, suurekaliibriliste kuulipildujate raginat ega kahurite sagedasi mürtsatusi, kuna kogu tema tähelepanu oli pööratud sellele kohale, kus alles nüüdsama oli asunud praam. ,,Tuld! Tuld!'' kisas ta südamevalu vaigistades raevunult. 28.septembril keskööl maabus Ruhnu rannas mootorpaat, mis tõi saarele salkkonna Pärnu omakaitselasi koos ühe saksa ohvitseri ja kahe noore ruhnulasega. Need mehed olid Isak Mailund ja Frederik Österman, olid läinud koos vallavanem Meldersiga poolteist kuud tagasi Pärnusse vange viima. Mainuld ja Österman läksid nüüd pimedas Östermanide taluni, kus Pärnust tulnud Österman sai kokku oma saarel viibiva vennaga. Too selgitas neile olukorda saarel. Seepeale võeti rannast kaasa pärnakad ja sakslane ning mindi saarel olevaid lätlasi ja venelasi ja Treid vahistama
3 9 kätte saada, hüppasid viis-kuusteist-kümmend kütti kapteni selja tagant välja, kõigil paljad mõõgad peos. See oli kuningliku kaitseväe salk, mis Pariisi prevoo härra Robert d'Estouteville'i poolt välja oli saadetud öövalvet kontrollima. Quasimodo piirati ümber, võeti kinni, seoti käsist ja jalust. Ta möirgas, vahutas, hammustas ja oleks olnud päeva aeg, oleks kahtlemata üksnes ta nägu, mis vihast veelgi hirmsamaks muutus, kogu salkkonna põgenema ajanud, öö aga võttis talt hirmsaima relva, inetuse. Quasimodo kaaslane oli rüseluse ajal jalga lasknud. Mustlasneiu ajas end ohvitseri sa_dulas graatsiliselt sirgu, toetas oma käed noormehe õlgadele ja vaatas talle mõned sekundid uurivalt otsa, nagu tahaks ta tema meeldivat näoilmet ja rüütellikku abi imetleda. Siis katkestas ta esimesena vaikuse ja küsis oma õrna häält veelgi õrnemaks muutes: «Kuidas on teie nimi, härra ohvitser?»
annaabi.ee 
