saa siis keegi vallutada.. Preester Laokoon hoiatas troojalasi, et vaenlaselt ei tohi kunagi kingitusi vastu võtta, kuid troojalased ei võtnud tema nõu kuulda. Troojalased lõhkusid maha tüki kindluse müüri ja vedasid õnnetoova puuhobuse oma linna ning heitsid rahulikult magama. Sõda oli läbi. Kreeklaste laevad olid sadamast lahkunud. Õnnetoov puuhobune oli linnas ja kõiki valdas raske uni. Öösel avanesid puuhobuse salauksed ja avad. Sealt hiilisid välja kreeklaste kõige vapramad mehed. Algas magavate troojalaste metsik tapmine. Kreeklaste laevad, mis olid mänginud ärasõitu olid ligiduses ja saabusid peagi sadamasse tagasi. Mehed võtsid oma sõjariistad ja sisenesid läbi väravate ja müüris oleva suure augu kaudu Troojasse. Algas tapatalgu, mida pole nähtud varem. Kõik tapeti. Ka väikestele lastele ega vanakestele ei antud armu. Linn pandi põlema ja põles maatasa. Kuningas Menelaos
Maurid lüüakse puruks tekib küsimus, kas Calderon usub vaime või mitte. Tegu siin zanriprobleemidega, nimelt ,,Kindlameelde prints" on tõsine vaimulik draama, ,,Nähtamatu daam" aga meelelahutuslik näitemäng. Teispoolsus ei saanud olla meelelahutuse aineseks. Komöödias pidi kõigele leiduma lihtne ja loomulik seletus. Metafüüsiline ei saanud olla naeruobjektiks, pidi olema lihtne ja objektiivne seletus. Calderoni näidenditele omased salatoad, salauksed, varjatud väljapääsud, maskeeritud uksed tema näidendid justkui kahe põhjaga sahtlid. Reaalsus kaotas oma piirjooned, reaalsus muutub millekski ebakindlaks. Calderoni reaalsus ei saa enam olla hägune. Vastureformatsiooniinimene on Calderon., ta pidi looma sellise territooriumi, kuhu sai normi eest põgeneda. Calderoni loomingu tõsine osa: tuleb alles hoida algsituatsiooni, tuleb see välja filtreerida. Algelised ja lihtsad katsed, Calderon liigub keeruliste ja puhaste katseteni
kurbusest jalgu trampima. Siis jooksis ta mööda kirikut edasi-tagasi, otsides oma mustlastüdrukut, huikudes imelikult igasse nurka ja külvates oma punaste juuste salku kivipõrandale. Just sel silmapilgul tungisid kuninglikud ammukütid samuti Esmeraldat otsides kirikusse. Quasimodo,' vaene kurt, oli neile abiks, aimamata nende pahu mõtteid. Tema arvates olid mustlasneiu vaenlasteks hulgused. Ta ise talutas Tristan l'Hermite'i igasse võimalikku peidukohta, avas ta ees salauksed, viis teda altari taha ja I varakambritagustesse urgastesse. Kui õnnetu tütarlaps oleks veel kirikus olnud, oleks Quasimodo ise ta timukate kätte toimetanud. Kui Tristan oli asjatuist otsimistest juba tüdinud, kuigi ta nii kergesti ei tüdinenud, jätkas Quasimodo üksinda otsimist. Paarikümnel, ei, sajal korral käis ta ; kirikus ringi, kõndis selle läbi risti ja pikuti, ülalt alla ! ja alt üles, jooksis, hõikus, hüüdis, tuhnis, nuuskis, i tuustis,
annaabi.ee 
