Salakambrisse viimine, salomoni sõrmus (Laval on salakamber, mille sees on karbike särava hõbelaua peal. Karbi sees on Saalomoni sõrmus. Lava valgus on hämar. Paar küünalt põleb. Põrguneitsi on kaunis, heledate juustega ja ilusa jumega. Peeter on tumedate juustega, jalas püksid ja seljas tavaline ühevärviline pluus.) Tsenaarium : PÕRGUNEITSI: ( saladuslikult ) Selle sees on minu kõige kallim varandus, mille sarnast maailmas ei ole, see on üks kallis kuldsõrmus. PÕRGUNEITSI: ( meelitavalt ) Aga et meie armastusesidemel igavene kestus oleks, pead sa mulle sõrmuse vastu kolm verepiiska andma. PEETER: (uudishimulikult ) Aga mis lugu selle sõrmusega siis on? PÕRGUNEITSI: ( teeb kavala näo ja ütleb pool sosistades ) Ühelgi elaval inimesel ega loomal ei ole veel tänaseni selle saladusliku sõrmuse väge tunda saanud, sest et keegi neid salamärke pole osanud seletada. PEETER: ( huvitatult) Tahaks väga teada millise...
Vaevalt, et keegi ennast sellesse lainesse tahtlikult heidab. Inimesed armastavad mõelda ja öelda, et igaüks on eriline ja erinev, lihtsalt neid ühtemoodi erilisi ja erinevaid on palju. Neil on alati millestki rääkida, nad mõistavad üksteist, lõpetavad üksteise lauseid. Kui aga ühel hetkel avastatakse, et ei suudeta teha nii, nagu teevad teised? Kõik on vastukarva. On vaid vaid mõned head asjad, mida nautida, üksinda, eraldudes ühiskonnast ning sulgudes oma salakambrisse, kuhu keegi isegi ei ürita siseneda. Kas peaks sealt mõne aja pärast ise välja tulema ning kas peaks käima kellegi järel... Paljukäidud teed pidi, meile endile niivõrd valena näivat. Oma igapäevaelu on kergem elada, kui miski meid pidevalt ei häiri ja muret ei tekita. Kui need on asjad, on meil võimalus neid sättida, mugavdada, eirata. Inimestega seda teha ei saa. Muidugi on erandeid, aga üldjuhul ei ole
jaamaülem ei teagi, et selline platvorm olemas on. Harry Potteri sõbrad Harryl on kaks suurt sõpra: Ron Weasley ja Hermione Granger. Ronil on punased juuksed ja tedretähed, ta on üsna seiklushimuline ja tema peres on seitse last. Ka on Ron väga ohvrimeelne ja see annab mõnikord võimaluse tegeleda tähtsamate asjadega Harryl ja Hermionel, kes on targemad. Aga ta oskab hästi malet mängida ja esimese osa lõpus läks seda oskust vaja, et Harry pääseks salakambrisse, kus oli Voldemort. Roni vanemad on võlurisoost, aga tihtipeale osutusid mugulapsed temast võlukunstides osavamaks. Ühes osas oli Roni võlukepp katki, mis oli väga naljakas. Hermione oli mugupäritolu, see tähendab täiesti tavaliste inimeste laps. Ta oli lihtsalt väga töökas ja õppis kõik õpikud pähe veel enne, kui kooli läks. Teised ei sallinud teda alguses, sest ta oli natuke pugeja ja liiga tubli ja ei teinud teiste rumalusi kaasa. Aga hiljem sai
" Ja peegel vastas nagu ennegi: ,,Kuningas, teie olete küll kaunis, kuid seitsme lumivalgekese juures elav Pöialpoiss on tuhat korda ilusam." Kuulnud peegli vastust hakkas Kuningas viha pärast lausa värisema. Kuningas vihaselt: ,,Pöialpoiss peab surema!" Kuningas läks oma salakambrisse ja valmistas seal mürgise õuna. Pani endale selga talumehe riided ja asus teele pöialpoiste juurde. Ta koputas uksele. Pöialpoiss vaatas aknast ja lausus: ,,Ma ei tohi kedagi sisse lasta, lumivalgekesed ei luba." ,,Ma ei tahagi sisse tulla. Võta, ma kingin sulle ühe õuna." Vastas talumees. Pöialpoiss kahtlevalt: ,,Ei, ma ei tohi midagi kelleltki vastu võtta."
ümbert kinni, nimetas-, mind ilusaks lapseks ja küsis mu nime järele. Mina ei andnud talle vastust, vaid katsusin ennast lahti rabelda. Tema silmad hakkasid kentsakalt põlema, ta andis mulle kõiksugu meelitavaid nimesid ja tahtis vägisi musu saada. Mina võtsin viimse jõu kokku, kiskusin enese tema käte vahelt lahti ja jooksin tagumisest uksest majasse. Rüütel tahtis mu järele tulla, aga ma sain enne uksele riivi ette lükata. Ma peitsin enese väikesesse pimedasse salakambrisse, mis elutoa kõrval seisab. Siin puutusin oma ehmatuseks ühe inimesega kokkiu, kes mulle käe suu peale surus ja mind vait käskis olla. See oli Priidu, kes 166 ennast sinnasamasse oli peitnud. Me pidasime hinge kinni ja kuulatasime. Kõik, mis elutoas räägiti ja tehti, oli siin selgesti kuulda. «Kes see on?» küsisin mina vana rüütli häält kuuldes. «Viljandi komtuur,» sosistas Priidu. Komtuur nimetas Priidut mässajaks ning hobusevargaks ja käskis ema kohe ütelda, kuhu
annaabi.ee 
