Ei suudetud panna end mõtlema nagu see hiireke (Mõskin) Me sünnime siia maailma täis saladusi. Saladusi, mis peituvad meie sees ning mida meil endalgi on raske avastada, veel keerulisemad tunduvad need teistele. Nii nagu oli paljudel raske mõista Mõskinit, võib meile endile raske olla mõista mõnd meis esile tulnud uut tunnet, mis on saladuse kattevarju kergitanud. Inimhing on täis keerulisi tunneterägastikke, mis võivad isegi meile endile jääda saladuslikeks. Me hing on kui vari valgusvihus, kuid vari, mis ei kao kunagi.
Poe avaldas 1848. aastal filosoofilis-kosmogoonilise proosapoeemi ,,Heureka", mille pühendas W. Humboldtile. Poe hämmastas kaasaegseid oma jõulise kujutlusvõimega. Fantastilised õuduslood ,,Ligeia", ,,Usheri maja hukk", ,,Punase surma mask", ,,Must kass" jt. järgivad romantismi parimaid traditsioone. Poe oli ka oma ajastu üks silmapaistvamaid kirjanduskriitikuid. Ajavahemikus 18321845 kirjutas ta üle 60 jutustuse, mida nimetas ,,saladuslikeks lugudeks", ning mereromaani ,,Arthur Gordon Pymi lugu". Ta suri 7. oktoober 1849. Poe on mõjutanud eelkõige prantsuse ja vene sümboliste, samuti nooreestlasi. Ta on avaldanud zanriteooriat käsitlevaid esseid, nt surmajärgselt ilmunud ,,Poeetiline põhimõte", milles autor peab luule ülimaks sihiks hingelise erutuse ja ülenduse ning kõrgema ilu edasiandmist. Eesti keeles on ilmunud ka ,,Valik luuletisi" ja mitu novellikogu. TSITAATE
756] Taktiilne ruum oleks tõlgituna kompimisruum või puuteruum või puudutusruum (ld. k. tactilis = kombitav). [Vääri, E., 2000, lk. 970] Olfaktoorne (ld. k. olfactus = haistmine) ruum oleks aga haistmisruum või nuusutamisruum. [Vääri, E., 2000, lk. 703] Cassirer kirjutab, et ruum nagu aegki on justkui raamistik, milles käsitletakse kogu reaalsust. Ja et müütilises mõtlemises ei kujutleta kunagi aega ega ruumi puhaste või tühjade vormidena. Neid peetakse saladuslikeks jõududeks, mis valitsevad kõike, juhtides ja määrates mitte ainult surelike, vaid ka jumalate elu. [Cassirer, E., 1999, lk. 68] Selle asemel et uurida tajumusliku ruumi tekkimist ja kujunemist, peaksime tegelema SÜMBOOLSE RUUMIGA. Siin aga seisame piiril, mis eraldab inimlikku ja loomset maailma. Cassirer leiab, et inimesed jäävad loomadele alla tegevusruumi (orgaanilise ruumi) mõttes (nt. laps peab palju õppima neid asju, mis on loomadel juba
annaabi.ee 
