tunnistan, et ta on ja jääb minu jaoks müsteeriumiks, vaatamata sellele, et ta on end mulle avanud ning usaldab mind. Seda on tahtnud ka Sokrates öelda, et inimmõistusel on piir. Võimatu on kõiki maailma saladusi ning teadmisi omandada. Kui on soov ning tahtmine, võib igaüks meist pähe õppida kõik valemid ning faktid, kuid paratamatult ei jää suurem osa neist siiski meile eluks ajaks meelde. Kui teadlastel on soov süübida elu saladuseni, siis on see samuti võimatu, kuna meie mõistusel on ees takistus, mis meist teebki lihtsureliku inimese. Seega, tõde on see, et mida rohkem me teame, seda vähem me teame. Ning lõppude lõpuks ei tea me mitte midagi.
aru saada ta tekstidest. Üldiselt on tavainimesele mugav, kui tekst on mimeetiline (tavapärane, vastab reaalsusele). Mimeetiline realism -> metafüüsiline realism. Jaanus Adamson (kirjanduskriitik) märkis, et 90ndate ja 00ndate jutud on omavahel erinevad. 90ndate maailm on metafüüsilise põhjaga, tegelased suhestuvad mingisuguse olemuse aluspõhjaga, otsivad olemise ideed/saladust. Tekst on valmis tõlgendada ja sellega laheneks mõistujutu idee, mis viiks tõeni, mõistatuse saladuseni. On mingi iidne tekst, mille nimi on Pistis Sofia, millest arusaamine viiks igavese õnneni. Selline püüdlus on tal paljudes tekstides korduv. Seda võib nim Semantiliseks otsinguks. Maailmast ja tekstist arusaamine lähtub Läbi religioossete ja filosoofiliste tekstide. Üldjuhul see tõeni püüdlemise protsess ebaõnnestub. Jääb leidmata sõna ja tegelikkuse ideaalne vahekord (piibelik idee tööle ei hakka vms). Tegelane saab aru, et maailm tema ümber ja tema ise pole terviklik
sümbolite abil. Nii matemaatika kui 20. Sajandi I poole analüütilises filosoofias kasutusel oleva sümboolse loogika puhul on tegemist katsega luua selline keel, kus sõnade tähendused oleksid vabad igasugusest mitmetähenduslikkusest leida keel, mis lõpuks fikseeriks selle, mida me öelda tahame. 20. sajandi II poolest on üha enam veendutud sellise ettevõtmise tulutusest. Ega keele elementide ja nende fikseerimise kaudu me keele saladuseni ei jõua. Tähendused ei peaks olema fikseeritud, vaid voolavad, ujuvad. Sõnade tähendused mitte ainult ei teisene, vaid muutuvad ka üksteise vastanditeks. Ei sümboolne ega kirjalik keel oma mingisugust eelist suulise kõne ees. Kui me kasutame sõnalist keelt, kasutame sõnu nii, et nende tähendused kogu aeg muutuvad. Keeles väljendatavaid tarkusi üles kirjutada ei saa, sest siis kaotavad nad oma mõtte. Mitmed tuntud filosoofid ei kirjutanudki oma mõtteid ülesse.
annaabi.ee 
