märtsil 1828. aastal tutvub ta oma tulevase naise Marie Elisabeth Saedleriga (1805-1888), kelle isa majas Tartus Kivi tänavas on ta ülikooliaastatel korteris ja kostil. Viie aasta pärast 7. märtsil 1833. aastal sõidab noor arst, kes alles paar päeva tagasi kolmanda järgu arstiks atesteeritud, aga arstivanne veel andmata, Võrru. Ülikooliõpingud on pikale veninud ja isa Juhan Kreutzwaldi surm on sundinud neid kiirustades lõpetama. Ehk on kiirustades valitud ka töökoht väikeses ja saksikus provintslinnas, kus temast peab saama vabalt praktiseeriv arst, kes täidab ka linnaarsti kohuseid. Kohusetunne sunnib täitma antud lubadusi ja 18. augustil 1833. aastal on Marie Elisabeth Saedleri ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi pulmad Viru-Nigulas Vasta mõisas, kus elavad pruudi õde ja õemees Carl Weiner. Algab pereelu oma rõõmude ja muredega, ,,eesti mehe elu ja saksa naise elu, kaksikelu" (G. Suits). Sünnivad lapsed: 11.06.1834 Annette Adelheid, 28.09.1836 Marie Ottilie ja 23.09
Sunduslike õppeainete kõrval jätkus tal ka aega mittekohustuslike keelte õppimiseks (ladina ja prantsuse keel). Kreiskoolis töötasid suurte kogemustega, vilunud pedagoogid, kes kõik olid rahvuselt sakslased. Need saksa rahvusest õppejõud nägid oma pedagoogilise suuna ja tegevuse põhiülesannet õppiva noore saksastamises, nagu Vilde ise tabavalt kirjutab: ,,Nagu koolis valitsev vaim, nii hõõgus ka terve õpetus sakslusest, millel õpilaste kohta vänge saksikus tagajärjeks oli, seda enam, et suur osa õpilasi perekondadest kogunes, kus juba kodus virgasti kadakaid säristati. Kohalik rahva keel seisis kooliülemuse keelu, veel enam aga 7 õpilaste enamuse põlguse all." Kreiskooli alamal astmel kuulus Vilde eeskujulikemate õpilaste hulka, keda õpetaja kiitsid ja kellele nad igasuguseid ülesandeid usaldasid. Vilde oli
veergudel, on saanud hiljem ilukirjandusliku väjenduse ka Bornhöe jutustuste lehekügedel. Bornhöe oli oma kaasa ja haritumaid eesti kirjamehi, üdse laia silmaringi ning mitmekügsete teadmistega, rohkesti reisinud ja palju nänud inimene. Tundes tervet rida keeli, võs ta kõgi Euroopa vanade kultuurrahvaste vaimuvaraga vahetult tutvuda. Kuigi Bornhöe oli õpinud saksakeelses ning -meelses koolis ja hiljemgi liikus sageli baltisaksa võ saksikus keskkonnas, on ta vaimselt iseseisva inimesena juba varakult pü udnud vabaneda selle keskkonna üekügsetest mõudest, hukka mõstes valitseva saksa üakihi rahvuslikke ja seisuslikke eelarvamusi, konservatiiv-sust ja kõki kastipiiratust. Suur osa on Bornhöe arengus ilmselt olnud vene kirjandusel ja kultuuril, sügava austusega suhtus ta vene rahva parimaisse omadustesse. Seda nätab juba 1879. a. «Meelejahutajas»
annaabi.ee 
