Vanapaganale mööda sääri sähvata. Sellest tulebki nimetus Säädi. Nüüd tuli meri vastu ega Vanapagan pääsenud enam edasi. Tal tekkis mõte merre teed teha. Vanapagan kahmas kahe käega liiva, viskas enese ette merre. Sinna, kust ta liiva võttis, tekkis Sarapiku järv. Nõnda tekkis tee merre. Tee on kujult nagu katusehari. Seda liivaseljandikku nimetatakse nüüd Harilaiuks. Varsti oli aga Tõll Sarvikul jälle kannul. Vanapaganal surm silma ees. Ei olnud aega teed teha. Sajatades kahmas Sarvik tee lõpul merepõhjast peotäie väikseid kive ja viskas tagaajaja poole hüüdes: "Palju põrsaid, pisut podi!" Sellest ajast saadik hakkas sealse ranna rahvas rohkesti sigima, aga maa jäi kiviseks ja kasvatas vähe vilja. Sajatamise järele kargas Vanapagan Tõllu eest merre. Lootis ujumisega end päästa. Meri aga lainetas seekord tugevasti. Sarvik ei jõudnud suurte lainete vastu võidelda. Lained matsid ta enese alla ja uputasid ära
"Ah või "Teddy" kohe? Kelleks sa ennast pead, va lit..." Tüdruk ei jõudnud piuksatatagi, kui juba oli ta oma päästja käte vahel ja kokapoiss nägupidi kaldamudas. "Käed eemale, Tedric!" sõnas kare hääl. Juliette tõstis silmad ja nägi, et kõneleja on keegi noor mees, kes oli küll riides kui hulkur, kuid kergus, millega ta tüdruku veest oli tõstnud, kõneles võimsast jõus ta musklites. Poistekamp aitas oma kaaslase veest välja ja tundmatut sajatades kompisid nad aegamisi minema. Juliettel hakkas külm ja ta hakkas lõdisema. Mehel ei jäänud see kahe silma vahele ja sõnagi lausumata kõndis ta, neid kätel, piki kallast metsa poole, kus tal väike maja oli. "Aitäh..."lausus Juliette ja haaras tugevamini mehe kaela ümbert kinni. Too muigas, ent ei lausunud sõnakestki nii nad kõndisid, kuni jõudsid väikese hütini. "Siin sa eladki?" päris Juliette. Mees astus sisse ja laskis tütarlapsel pehmele voodile kukkuda.
Tõstsin laevale kogu perekonda ja sugukonda Koduloomi täis, metsloomi täis ja kõiki mu meistreid tõstsin" Hommikust alates algas vihm ja pilvede tagant ilmusid: tormi jumal, surnu hingede jumal ja teised hirmuäratavad jumalad, tõotades surma ja hävitamist. Maale tulid alla pimedus ja tuul, hävitades inimesi nende varjupaikades. Veeuputus oli nii suur ja kange, et need samad jumalad tundsid hirmu ja kerkisid ülevasse jumalate isa Anu juurde, sajatades ennast sellise järelekaalumatu otsuse eest. ,,Istar karjub nagu sünnituse ajal Jumalate kuninganna, kelle hääl on nii ilus: ,,Vanad päevad muutusid saviks, kuna Jumalate koosolekul valisin kurja Kas oma inimeste hävitamiseks, sõda ma valisin? Kas selle jaoks ma sünnitan inimesi, et nagu kalad ujuksid nad vees?" Käib tuul 6 päeva ja ööd, Veeuputus ja torm katavad Maad. 7. päeva saabumiseks veeuputus ja torm lõpetavad sõda
teineteist pinalitega visanud. Põgusast pilgust juhtunule näis, et Matt oli seda alustanud. Ma suu- Kui Anne ütles, et tal on ükskõik, siis mina vastasin, et mul ei ole. nasin nad kiiresti eraldi tööle. Matt korjas oma pinali üles ning kõndis teise pingi juurde pominal „manades ja sajatades“. Viimased 15 minutit tunnist ta mossitas ega töötanud kaasa. „Tõesti või?“ vastas Anne sarkastiliselt. Vahetult enne tunni lõppu (ja kellahelinat vabadusse) tuletasin ma klassile meelde „teha koristajale Sel hetkel, kui kell oli kohe helisemas, pöörasin ma oma tähelepanu uuesti klassile, kus mõned olid
annaabi.ee 
