Elupaiga suhtes pole kärplased eriti nõudlikud. Kärplased on ammustest aegadest tuntud, hinnatud ja seetõttu palju kütitud karusloomad: soobel (Martes zibellina), euroopa naarits (Mustela lutreola), metsnugis (Martes martes), kärp. 3. PISIKISKJA Eestis elab kümme liiki kärplasi. Nirk on nendest kõige väiksem. Väga hea isuga ettevaatliku nirgi keha võib kasvada kõige rohkem 25 cm pikkuseks. Saba lisab kuni 10 cm. Pisike loom ei kaalu palju, sajagrammine nirk on haruldus. Kehamõõtmetes avaldub suguline kahepalgelisus ehk dimorfism: kahest ühevanusest loomast kogukam on kindlasti isane, pisem emane. Suvel kannab nirk selja pealt punakaspruuni, kõhu alt valget kasukat. Talveks värvub loomake üleni valgeks. Karvavahetuse ajal võib näha lapilist nirki. Kui tekib kahtlus, kas pisikiskja on nirk või tema veidi suuremat kasvu sugulane kärp, tuleks uurida looma sabaotsa: kärp käib terve aasta ringi justkui musta värvipotti
Samas on just polüküllastamata rasvhapete kõrge sisaldus mõõdupuuks, mis nõuab rasvaste heeringate hoolikat kohtlemist rääsumise vältimiseks. Süsivesikuid on heeringates minimaalselt, nii et neid kala toiteväärtuse kujunemisel tavaliselt arvesse ei võeta. Erandiks on juba valmistooted, näiteks heeringafilee magusas marinaadis või soolaheeringatele soolamisprotsessis lisatud suhkur. Peamiselt just soolaheeringa rasvasus ongi aluseks energeetilise väärtuse kujunemisel. Sajagrammine soolatud heeringafilee ports annab tarbijale keskmiselt veerand tuhat kilokalorit. Mineraalühenditest on heeringas palju kaaliumi-, väävli-, fosfori- ja kaltsiumiühendeid. Viimased kaks pääsevad maksvusele juhul, kui heeringat süüakse koos väikeste luudega. Et meil eelistatakse peamiselt vähem või rohkem soolatud heeringaid, siis peab heeringasõber arvestama ka soolakalast saadud rikkalikku naatriumikogust.
Pealseid söödetakse loomadele haljassööda, silo või rohujahuna. Samuti on seda sobiv kasvatada jahimajandeis ulukisöödaks. Maapirn toidulaual Maapirni mugulad ei sisalda tärklist, vaid inuliini. Teistest põhitoitainetest on maapirnis ohtralt vett. Just veerikkusest ja õhukesest kooreosast ongi põhjustatud mugulate kiire närtsimine kuivas. Valke on topinamburis paari protsendi ringis, rasvasisaldus on veelgi väiksem. Vaatamata süsivesikute rohkusele annab sajagrammine ports 7080 kilokalorit. Mainima peab sedagi, et maapirn on mineraalaineterikas toidutaim, milles leidub ohtralt kaaliumi-, fosfori- ja kaltsiumiühendeid. Samuti leidub söödavas osas karotenoide, B-rühma vitamiine ja askorbiinhapet ehk vitamiini C. Varakevadise värske toidulisana pakub maapirn sööjale tervislikku vaheldust, sisaldades ka paljusid tervisele soodsalt mõjuvaid koostisosi. Maapirnist saab maitsvaid toite keetes või aurutades, ahjus küpsetades ja grillides. Väga
Eriti tõuseb esile oluline magneesiumi ja kaaliumi sisaldus, mis koostöös tsingi ning seleeniga on edukad südame- ja veresoonkonna haiguste, eesnäärme healoomulise suurenemise ja suhkurtõve vastaseks profülaktikaks. Juba eelpool toodu näitas rukkileiva igati kiiduväärt asendit toitainete hulgas. Sellega rukki ja rukkileiva kasulikkus kaugeltki ei piirdu. Rukkileib on väga kiudaineterikas. Mis veelgi enam kõikide kiudainete (lahustumatud ja lahustavad) kogusummas ületab sajagrammine rukkileiva kogus vajalikku koguselist nõuet umbes kaks korda. Kui arvesse võtta leiva kasutamine põhitoiduna, siis on rukkileib kiudainete valdkonnas uute reeglite alusel väljaspool igasugust konkurentsi: rukkileivas on kiudaineid umbes 12%. See on järjekordne tugev argument rukkileiva järjepidevaks tarbimiseks. Arvestades, et inimorganism peaks saama 25...35 g erinevaid kiudaineid päevas on 100...200 g rukkileiva söömine juba väga tõhus panus igapäevasesse kiudainete vajadusse.
annaabi.ee 
