hiljem lõppeb raamat samuti tema tegevuste käigus. Raamatu alguses sööb ta seepi ning peaaegu sureb. Raamatu lõpus tulistab ta kiriku ukse pihta armuleivaga ja saab üleloomuliku väe osaliseks. Selle väega peksab ta esmalt oma tööandja Koera Kaarli läbi, siis vägistab Luise ning hiljem sööb veel seepi. Jaani elu muutus kõvasti siis, kui Koera Kaarel joodikuks hakkas. Jaan pidi taluma külmas majas üksi olemist ja tühja sahvrit, mis omakorda tähendas tühja kõhtu. · Imbi ja Ärni: Vanapaar, kelle elu eesmärk oli vargil käia. Nad varastasid kõigi tagant ja lootsid leida peidetud kulda. Ühel korral suutsid nad leida sinise merilehma, kui Aida-Oskar kavaldas nad üle ja sai selle looma endale. Peidetud varanduse leidsid nad siis, kui juhtusid kogemata Liinale peale. Liinal oli plaan end ära uputada, kuid veest välja tulnud varandus peatas tüdruku ja vanapaar asus
Töö juures kantavad pastlad ostis sulane ise või andis need peremees. Pastlaid kanti viimase võimaluseni. Toidud talus Talus söödi kolm korda päevas. Tööpere pidi põllult koju tulema, sööma ja tagasi põllule minema ühe tunniga. Kui töökoht oli kodust kaugemal, viis peremees või perenaine hommikuse toidu tööperele järele; lõnasöögi pidi ära viima karjapoiss. Söögi valmistas perenaine. Mõnel pool hoitu toiduainete panipaiku- aitu, keldrit, sahvrit- lukus. Ilma perenaise teadmata sealt midagi võtta ei võinud. Panipaiga võtmed usaldati ka teenijate kätte, kuid siis hoiti toidul hoolega silma peal. Selline kokkuhoidmine teenijate arvelt, raskendas sulase või teenijatüdruku leidmist, kuna kuuldused halvast toitlustamisest levisid väga kiirelt. Peamised toiduained- rukkijahu, tangud, odra- ja nisujahu, herned, kartul, löss, soolaliha- olid omast majapidamisest. Väljaspoolt osteti silku. Leib 19
“Eesti asi” – Raua parimaid töid. See pole niisama näitus – lihtsalt ilus kunst. Ja peabki olema, kui vaipade valmimise kiirus on keskeltläbi ruutmeeter kuus (ning sääl saalis on väljas kuid ja kuid, aastaid!). Raud teeb esmalt akvarellidega kavandi ja alles siis saab kangastelgedel tööle asuda. Kunstnik elab Viljandi lähedal Heimtali külas Kääriku talus. See on vana mõisamoonaka maja (1860ndaist), kus on kolm kööki, kolm sahvrit, kolm tuba, sest sääl elas ka kolm peret. Raua vanaisa ostis talu ära 1918. aastal. Nüüdki on see täitsa toimiv majapidamine – põldu küll enam ei harita, aga laut on täis tragisid lambaid, vaibakunsti vägevat villast toormaterjali. Lisaks kunstnikule askeldavad ringi talitaja, sulane, perenaine, kelle õlgadel toidutegemine – asjaajamine ikka nagu suurtalus. Teisel korrusel on ka külalistoad, Anu Raua juurest voorib läbi tudengeid ja õpilasi, kes
annaabi.ee 
