on uuristanud üraski emasmardikas, kes munes käiku munad. Nendega risti kulgevaid, puuoksi meenutavaid peenemaid käike on tekitanud munadest arenenud vastsed. Koore all niineosa süües on nad tasapisi kasvanud. Sellepärast on nende käikude lõpuosa jämedam kui algusosa. Täiskasvanud kuuse-kooreüraski tagakeha on otsekui buldooseri sahk. Kui mardikas kevadel koore all käiku uuristab, kasutabki ta seda nagu sahka. Ta lükkab aegajalt tagurpidi liikudes oma ,,sahaga" käigust välja puidupuru, mida ta on lahti uuristanud. LAANEMETSA LINNUD-Linde elab laanemetsas rohkem, kui nõmme- ja palumetsas. Võrreldes eelnimetatud metsadega leidub neile siin mitmekesisemaid toitumis ja pesitsemisvõimalusi. Tüüpilised linnud on must- kärbsenäpp, pöialpoiss ja käbilind. Pisikest pöialpoissi on nimetatud ka Euroopa koolibriks, sest ta on Euroopa laululindudest kõige pisem, kaaludes ainult 5...6,5 g
Seni valmistatud masinad, ka Brjanski ja Orjoli tehaste omad ei vastanud nõuetele. Paides kokkupandud autogreider, mis vastas standardile, sai üleliidulise süsteemi järgi indeksi D-512, kus D tähendas teedemasinat ja 512 oli järjekorranumbriks. Katsemasin valmis aastal 1961, tolleaegse masina võimsuseks oli 75 HJ ja massiks oli 9520 kg. Erinevus esimesest masinast oli see, et autogreideril oli hüdrauliline roolivõimendi, mis muutis sõidu lihtsamaks läbi kergema rooli. Sahaga oli võimalik teha täispööret ja masinal oli reversiga käigukast, mis võimaldas teha tööd nii edaspidi kui ka tagurpidi. Vahet võis märgata ka mootoris, kui vanal V-1 tüüpi masinaga sai päevas teha ainult mõned tunnid tööd, sest mootor kuumenes kergesti üle, kuid D- 512 võis kaua järjest töötada isegi päev läbi. Autogreider läbis edukalt kõik riiklikud katsetused ja isegi ka aastal 1962 eksponeeriti seda NSV Liidu Rahvamajanduse saavutuste näitusel Moskvas. Seal
Kevadise sulamise ajal ei tehta. Soola hulk sõltub liiklusintensiivsusest, tee laiusest, ilmakaartest, asukohast jne. Selleks koostatakse soolamise plaan. Suurem hulk on lagedal ja põldude lähedal ning vähem metsa vahel ja õhemate kihtidega teedel. Soolamist saab vältida hea kvaliteediga mineraalmaterjali lisamisega. Sool kantakse kas teljele kuhjatud valli peale või juba laiali laotatud materjali peale! Kulumiskiht segatakse koos soolaga sahaga ja viimistletakse höövliga. Hööveldada selliselt, et oleks tagatud soolase vee äravool. Kindlasti rullida ja niiskes olekus. Tiheda liiklusega teedeltehkse soolamist igal suvel ja üldiselt pinna soolamisega (soovitatavalt peale vihma). Koos hööveldamisega on kohe mõtekas soolata ka. Lisaks soolale kasutatakse ka kipsi, sulfiidileelisi, ligniini ja ka magneesiumkloriidi. Samuti Durasoli, mis on akallim kuid pikaealisem. Aukude lappimine Üksikud augud ja auguread on mõtekas lappida
annaabi.ee 
