Millega meelitab linn, millega maa? Palju on räägitud , sellest , kus elada , kas maal või linnas. Kuid kus on ikka parem, ja kas me ikka saame üheselt öelda, et näiteks linnas on parem ? Millega siis ikka meelitab linna ning millega maa ? Kas väikesed maakohad jäävad inimtühjadeks ja linn upub sagivast rahvast ? Kui palju on meie võimuses seda kõike muuta ? Tänapäeva ühiskonna sihiks on peamiselt inimeste suunamine linnadesse. Seda võib juba ainuüksi täheldada väikeste maagümnaasiumite sulgemise plaanist. Linna soovivad kolida peamiselt noored, kuna neile tundub olevat seal rohkem võimalusi. Linnas on üks peamisi aspekte hea kättesaadavus haridusele , kaupadele ning teenustele. Enamast on linnas ka lihtsam leida tööd. Nii mõnegi noore jaoks saab
maa-arst kuidagi kuhugi, haige juurde, keda pole lootustki aidata. Novell on nagu unenägu või absurdne tseremoonia: kasutu maa- arst võetakse riidest lahti ja pannakse sureva haige juurde voo- disse, otsekui sest mingit abi võiks olla. Lõpuks leiab ta end jälle «alasti selle üliõnnetu ajajärgu külma kätte jäetud, maise kaari- kuga, ebamaiste hobustega nii ekslen ma vanamees ringi. Mu kasukas tilpneb kaariku taga, aga ma ei ulatu seda võtma, ja keegi patsientide sagivast karjast ei liiguta sõrmegi. Petetud! Petetud! Korragi kuulda võtta öökella eksihelinat seda ei tee enam iial heaks!» Novell lõpebki sel somnambuulselt soiguval noodil. Siin ilmneb Kafka üldine vastumeelsus maailma suhtes ning omalaadne «õnnetusefilosoofia», mille ta ise on sõnastanud nii: «Kõik inimeste hädad saavad alguse sellest, et kodust välja minnakse.» Kõige üllam võimalik eesmärk või ajend kodunt väljaminemiseks maa-
Paike saras kirkalt ja kirgas oli karjuse meel. Uksnes maed, vanad ja targad, olid tema vestluskaaslasteks. Kui kari Boi vaikselt rohtu kaljudest umbritsetud aasal, voolis karjus tamariskipuust kujukesi ning puhus neile sisseelu - nemadki raakisid slis temaga ning said osaks tema maa- ilmast. Ta ladus kive uksteise peale, nonda et neist said majad ja kindlused, lossid ja kaubakojad, ta tegi neile umber muuri ja rajas varavad. Ta puhus elu turuplatsidele ning tanavatele ning sai osaks sagivast rahvamurrust, sulas linna igasseelanikku, linnaelaniku igassemottesse ning unistusse ja kinkis neile enda omi. Ta nagi linnade tekkimist, seda, kuidas pandi pusti esimenepost ja t.oodi kohale esimenekivi, kuidas rajati esimene viinamagi ja kuidas sotkuti torres esimene saak. Ta nagi sundimas lap si, ta nagi maailma vastsundinu esimese pilguga ning rauga kustuva silmavalgu- sega,ta nagi inimeste elusid vaheldumas sundide ja surmade r,ingkaigus ja tundis esimest tukset arkava olendi ihus
annaabi.ee 
