Vilja lõigates hoidis põllumees viljapead vasakus käes ja teisega lõikas varsi, tehes pühkivaid sirbiliigutusi enda keha suunas.. Niilus tegi kogu vajaliku töö pinnase viljakaks muutmiseks, samuti suurema osa niisutusest. Kuid ta vood ei jõudnud alati ja igale poole, kus taheti vilja kasvatada. Oli tarvis veega varustada ka jõest kõrgemaid pindu, samuti teha niisutustöid ujutuste vaheperioodidel. Alates 16. sajandist e.m.a. kasutati mõlemaks saduffi nimelist seadeldist. See koosnes pikast vertikaalteljele kinnitatud vardast, mille ühte otsa oli seotud ämber, teise aga raske vastukaal. Nöörist tõmbamine kastis ämbri jõkke, vastukaal aitas täitunud anumat jälle välja tõmmata. Suurim võimalik kõrguseerinevus jõe ja niisutatava maa vahel oli väiksem kolmest meetrist, veetõstmise kiirus kahest liitrist sekundis. Rooma valitsemisajal tulid samal otstarbel kasutusele ratastega seadeldised, mida nimetati noriateks
palju vaeva niisutuskanalite rajamisega, et eluandev tõusuvesi võimalikult kaua püsiks ja põldude saagikust tõstaks. See töö oli kasulik ka riigile, sest põlluharijad maksid makse vastavalt saagile. NIISUTUSSÜSTEEM Selleks et Niiluse vesi jõuaks kaugematele põldudele kaevasid põllumehed kraave mis olid jõega ühenduses. Kui veetase hakkas alanema suleti kraav, et vesi seal säiliks järgnevateks kasvu perioodideks. Jõest või kanalist vee saamiseks kasutatti kooku ehk saduffi. TÄHTSAD VILJAD Egiptlased peamiselt põlluviljad olid oder ja nisu. Neist valmistati leiba ja õlut. Kasvatati ka lina millest kooti kangast. Talupojad kasvatasid aedviljadest sibulat, läätsi, ube, kapsaid ja granaatõunu. Puu ja aedviljad kasvasid tavaliselt väikestel neljakandilistel maaaladel. MAKSUD Maaharijad maksid maksu vastavalt viljasaagile ja koduloomade arvule. Kõik selle lugesid ametnikud kokku, nad lugesid loomad üle, vaatasid põldude suurust ja ses kõik pandi kirja
saaki. Kunstlikuks niisutuseks juhiti üleujutuste vett kanalite kaudu looduslikesse tiikidesse jõe lähedal ning sealt pikkade kaldu asetsevate terrasside süsteemi abil edasi. Niisutust korraldati tavaliselt kohalikul või piirkondlikul tasandil. Erandlik oli olukord Al- Fayymi oaasis, kus keskvõim 12. dünastia ajal kasutas põllumaa saamiseks suurt järve, kust tuli suure tööjõukuluga vett ammutada. Vee mehaaniliseks tõstmiseks tunti ainult saduffi, mis võeti kasutatusele Uue riigi ajal; mastaapseteks töödeks see ei sobinud. Egiptus oli Lähis-Ida viljaait. Kasvatati leiva ja õlle jaoks nisu ja otra, samuti porrulauku, sibulat, salatit, meloneid, kurki ja ube. Eri taimedest tehti õli. Saadi ka oliiviõli, kuid seda toodi põhiliselt sisse Palestiinast ja Liibüast. Puuviljadest olid tähtsamad viigimarjad ja datlid. Koduloomadena peeti härgi, vasikaid, sigu, lambaid ja kitsi. Jahiti antiloope, kaljukitsi, jaanalinde ja jäneseid.
annaabi.ee 
