väikeste kristallidena ja keskmete kasv sõltuvana kristalli pinnale (märgumisnurk on teravnurk); jääp terakujulisena, tekib nüsinurk. sugulus. Tahkete emulgaatorite korral kasutatakse emulgaatori solubilisatsioon on omane vaid seepidele. Seebi mitsellide tuumad sadenevate molekulide arvust, difusioonkonstandist ja difusioonitee Nurga suurust v saab seletada pindpinevusjõududega, Õli korral kas hüdrofiilsuse või hüdrooobsuse iseloomustamisel märguvust vees. on suutelised neelama vedelikku, mis erineb tunduvalt pikkusest. Kasutatavamad: lahusti vahetamine ehk füüsiline oleofiilne v oleofoobne
Kolloidsüs. Valmistamise meetodid: kondenseerimism: eesmärgiks aatomite/molekulide/ioonide liitmine suuremateks agregaatideks. Toimib isevooluliselt, sest kondenseerumisel toimub pinna vähenemine ja sellega koos vabaenergia vähenemine probleemiks on kasvu õigeaegne pidurdamine, et ei tekiks jämedispersne ebapüsiv süsteem. Staadiumid: kristallisatsioonikeskme teke väikeste kristallidena ja keskmete kasv sõltuvana kristalli pinnale sadenevate molekulide arvust, difusioonkonstandist ja difusioonitee pikkusest. Kasutatavamad: lahusti vahetamine ehk füüsiline kondenseerimine, aurude kondenseerimine, keemiline reaktsioon.Peenestusmeetotid: eesmärgiks suuremate osakeste pihustamine väiksemateks: kuulveski, kolloidveski, pihustamine elektrikaares, vedelate/tahkete ainete peenestamine ultraheliga, keemiline dispergeerimine. Kolloidosakste puhastamine: dialüüs, elektridialüüs. Ültrahelifiltreerimine, tsentrifuugimine.
vähenemine. Kondensatsiooniprotsessi põhiprobleemiks on kasvu õigeaegne pidurdamine, et ei tekiks jämedispersne ebapüsiv süsteem. Kondenseerimismeetodis eraldatakse kaks staadiumit: 1) kristallisatsioonikeskmete teke väikeste kristallikestena Kui aine lahustuvus antud dispersioonikeskkonnas on L ja meie lahus on piisavalt üleküllastunud kontsentratsiooniga C, siis on kristallisatsioonikeskme tekkekiirus V1 =dt/dn=k (C-L)/L 2) keskmete kasv sõltuvana kristalli pinnale sadenevate molekulide (aatomite, ioonide) arvust m, nende difusioonikonstandist D ja difusioonitee pikkusest l : v2 =dm/dt=Ds/l(C-L) Ühtlase dispersiooniastme saavutamiseks peab keskmete tekkekiirus olema palju suurem kui kasvukiirus (v1 >> v2). Kasutatavamad kondenseerimismeetodid: 1. Lahusti vahetamine ehk füüsikaline kondenseerimine. See põhineb asjaolul, et ühes lahustis on aine lahustuv, teises lahustis aga mitte. Lahusti vahetamisel sadeneb aine liig välja ning moodustab kolloidosakesed.
Selle eesmärgiks on väiksemate osakeste liitmine suuremateks agregaatideks. Kondenseerumine toimub isevooluliselt, kuna kondenseerumisel toimub pinna vähenemine ja sellega koos vabaenergia vähenemine. Kondensatsiooniprotsessi põhiprobleemiks on kasvu õigeaegne pidurdamine, et ei tekiks jämedispersne ebapüsiv süsteem. Kondenseerimismeetodis eraldatakse kaks staadiumit: 1) kristallisatsioonikeskmete teke väikeste kristallikestena 2) keskmete kasv sõltuvana kristalli pinnale sadenevate molekulide arvust Ühtlase dispersiooniastme saavutamiseks peab keskmete tekkekiirus olema palju suurem kui kasvukiirus. Peenestusmeetodid. Selle eesmärgiks on suuremate osakeste pihustamine väiksemateks. 1. Kuulveski 2. Kolloidveski 3. Pihustamine elektrikaares 4. Vedelate või tahkete ainete peenestamine ultraheliga 5. Keemiline dispergeerimine. Dispergeeritud süsteemide optilised omadused: Valgus läbib molekulaardispergeeritud süsteemi muutusteta
koheselt sellele läbi juurdekasvu muutuse. Sellest tulenevalt saame läbi puude hinnata keskkonna seisundit ja selle sobivust teistele elusolenditele (Stravinskiene, Erlickyte- Marčiukaitiene 2009: 140). Peamiselt on tänapäeval pööratud tähelepanu metsade kahjustumise peamisele põhjusele – reostusele happeliste saasteainetega (vääveloksiidid ja lämmastikoksiidid) ning nende poolt taimedele avaldatava mõju hindamisele (Degtjarenko 2010: 3). Keskkonna hapestumine õhust sadenevate happeliste ühendite poolt pole üksnes käesoleva aja probleem, vaid ulatub tagasi juba tööstusrevolutsiooni algusaegadesse, mil inimesed hakkasid ulatuslikumalt kasutama loodusvarasid ja põletama fossiilseid kütuseid. Esimest korda kasutas terminit happevihm 19. sajandi keskel Suurbritannia keemik Robert Angus Smith. Ta pani tähele, et suurtes linnades, kus põletatakse palju kivisütt, lagunevad hooned palju kiiremini kui mujal ja süüdistas selles happelisi sademeid
annaabi.ee 
