kauem kui ühtki teist kala. Elupaik: Nad elavad ainult akvaariumides ilukaladena. Kuldkala on lihtne ja odav pidada ning ta sobib suurepäraselt ka algajale akvaristile. Sellegipoolest on kuldkalal oma erivajadused ja tema eest tuleb kogu ta elu õigesti hoolt kanda. Kuldkalad on külmaveekalad, nad on suhteliselt vastupidavad ja kohanduvad kergesti erinevate vetega. Neid on keelatud kasutada söödana. Looduses ei saaks kuldkala ise väga hästi hakkama suurel sabauimel praktilist otstarvet ei ole ja oma kirka värvi tõttu oleks ta vaenlasele väga kergesti nähtav. Kui oma lemmiku eest hästi hoolitseda, võib ta elada 15 (dekoratiivvormid) kuni 25 (harilik kala) aastat vanaks. Teadaolevalt vanim kuldkala Fred elas 41-aastaseks. Kaaslase lisamisel akvaariumisse võib soovitud tulemuse asemel tekkida kalal hoopis stress. Kaaslase puudumisel või igavusest kuldkalal stressi ei teki. Kuldkala on hea sõber kõigile. Välimus:
talvituvad maismaal. Emasloomad mässivad munad taimelehtedesse. Isastel on pulmarüü – seljale kasvab hari ning keha muutub kirevamaks. Tähnikvesilik on levinud üle kogu Eesti. Harivesilikku leidub Lõuna- ja Kagu-Eestis ning Järva- ja Virumaal. Harivesilik on nõudlikum sigimisveekogude kvaliteedi suhtes, ei kasuta veekogusid, kuhu on asustatud kalu. Vesilikke saab eristada ka vastete järgi. Harivesiliku vastse saba tipus on iseloomulik niitjas jätke, sabauimel on mustad täpid. Tähnikvesiliku vastse saba on ühtlaselt hallikas. Kärnkonnad: Kärnkonnadele on iseloomulik sarvestunud nahk, kus on palju mürginäärmeid. Pea piirkonnas asuvad suured parotiidnäärmed. Peamiselt öösel tegutsevad loomad. Isased häälitsevad sigimise ajal, et emaseid meelitada. Kudu on nöörikujuline, kullesed tumedat värvi, lapiku kehakujuga. Talvituvad maismaal. Eestis leidub kolm liiki kärnkonnasid. Harilik kärnkonn on levinud üle kogu Eesti. Kõre ehk
teadmata, kas püüdsime lõhe või meriforelli. Tavaliselt on lõhe suurem. Eestis teada olev rekordlõhe kaalus 37,75 kg ja suurim meriforell 11,4 kg. Mõlemad isendid püüti Keila jõest 1938. aastal. Lõhe keha katab peen hõbedane soomus ja ülalpool küljejoont köidavad tähelepanu x-tähe kujulised täpid. Meriforelli keha on jässakam, keha katvaid täppe on rohkem ja need asuvad ka allpool küljejoont. Lõhel puuduvad täpid seljauimel ja sabavars on peenem kui meriforellil. Lõhe sabauimel paistab silma nõgus sisselõikega serv. Hoopis raskem on väliskuju järgi eristada lõhe ja meriforelli noorjärke. Noore lõhe selg on rohekas ning küljejoonel on punased täpid, rinnauimed on suuremad ja kollakad. Meriforellil on tömbim pea ning väiksemad ja oranzi varjundiga rinnauimed. Erinevusi on veel lõpuskaane, esimese lõpuskaare ja sahkluu ehituses. Et lõhe ja meriforell koevad ühel ajal ja ka nende kudepaigaeelistused kattuvad, siis
annaabi.ee 
