Kehamõõtmetes avaldub suguline kahepalgelisus ehk dimorfism: kahest ühevanusest loomast kogukam on kindlasti isane, pisem emane. Suvel kannab nirk selja pealt punakaspruuni, kõhu alt valget kasukat. Talveks värvub loomake üleni valgeks. Karvavahetuse ajal võib näha lapilist nirki. Kui tekib kahtlus, kas pisikiskja on nirk või tema veidi suuremat kasvu sugulane kärp, tuleks uurida looma sabaotsa: kärp käib terve aasta ringi justkui musta värvipotti pistetud sabaotsaga, nirgil on see suvel pruun, talvel valge. 4. HIIRTEHIRM Nirk võib elada nii metsas kui ka inimasulas. Tema põhitoit on hiired. Lisaroaks ei põlga pisikiskja ära vihmausse, putukaid, linnumune ega isegi suuremaid loomi: rotte, kanalisi. Nirk on graatsiline ja väle loom, kes kütib hiireurgudes ning -käikudes, risuhunnikutes, kivikangrutes, lumealustes labürintides. Peamiselt otsib ta söögipoolist öösiti. Hiirtehirmul on ka endal rohkesti vaenlasi
Kahjuks toimus import üksikute eksemplaridena, ilma kindla kavata ja sissetoodud loomad segunesid varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada välja Eesti omamaine tõukoer Eesti talukoer kahe alaliigiga : Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga. Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Shoti lambakoeri. Aretus jäi peale sõda soiku. Ainus päris oma koeratõug on ajukoer Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 20. sajandi 30. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Algselt aretati koeri mingiks konkreetseks otstarbeks (kodu kaitsmine, karja valvamine, jahtimine)
valikuta igasuguste karjakrantsidega. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada välja Eesti omamaine tõukoer Eesti talukoer kahe alaliigiga : Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga. Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Shoti lambakoeri.[26][27] Aretus jäi peale sõda soiku. Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI-i poolt tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer - Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 20. sajandi 30. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Aastatel 1947. kuni 1954
Kahjuks toimus import üksikute eksemplaridena, ilma kindla kavata ja sissetoodud loomad segunesid varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada välja Eesti omamaine tõukoer Eesti talukoer kahe alaliigiga : Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga. Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Shoti lambakoeri. Aretus jäi peale sõda soiku. Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI-i poolt tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer - Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 20. sajandi 30. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Aastatel 1947. kuni 1954
17/31 rinnal ja sabaotsas. Kahjuks ameerika standardis on see nue esitatud kui soovitatav, mitte nutav. Vrdluseks olgu eldud,et sloughi standardis on valge lubatud vaid väikese tähekujulise alana rinnal. Sloughide enimesinevad värvid on musta maskiga liivavärvi ja brindle. Ameerika standard lubab nüüd brindle värvi ka azawakhidel ja erinevused sloughi ja azawakhi vahel vähenevad taas. Punane azawakh valgete "sokkide" ja valge sabaotsaga on eriliselt elegantne hurt ja oleks kurb kui valged märgid azawakhi tuaretusest kaoksid. 18/ 18/31 Yorkshire terjer See Inglismaalt pärit kääbusterjer on koeratuna registreeritud 1876 aastal. Seega on tegu suhteliselt noore tuga. Tänapäeval on temast saanud väga populaarne seltsi- ja näitusekoer, kuigi algselt kasutati teda muuhulgas torride püüdjana. Iseloomult on Yorkshire terjer nupukas,
annaabi.ee 
