4. Mardipääv Mart tegeva sõilaga õlut. (Ksi) 5. Toomas toores mees toob jõulud, Andres aus mees annab jõulud, Peeter pikk mees peab jõulud, Viidas vintskull viib jõulud. (Käi) 6. Toomas täidab tünni. (Räp) 7. Mis enne jõulu tihase, seda jõulupäe süüasse. (Muh) 8. Küünlapäev viimne jõul. (Jõe) 9. Pikk liug, siis pikad linad. (Kos) 10. Tuhkapäev viheldakse liha seljast maha ja kala selga. (Wiedemann) 11. Kui mitte pastuneljapäevi päästpühaks ei peatu, siis ometi sabagi. (Plv) 12. Vanast Mikul ütel, õt: ,,Mullõ kiitke kiislat", a Jüri ütel: ,,Mullõ küdsage vatska." (Se) 13. Ku ristipäävä kotun pühä um, sis ei tulõ üttegi risti maja pääle. (Rõu) 14. Nelipühid peeti nii suureks pühaks, et sel päeval ei pidade rohigi kasvama. (V Mr) 15. Kis ei lähä juanitulõlõ, sie jääde mardini magama ning küünlapäeni kükütämä. (Khn) 16. Mis jaanipäeval lubatas, tood jõulupühal tõotas. (Rõu) 17. Pudruga tuleb, pudruga läheb. (Rap) 18
Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, Alles jääb hetk, milles asume praegu. kui seda jäävust ka meeled ei taju. Marie Under “Nahakaupleja Pontus” „Kui see nii, siis lööme käed,“ nii ütles ostja-härra. „Võta nahakimp ja tule, kõnni minu perra.“ Nii nad läksid, kuni jõudsid – otsekohe põrgu: Lävel näitas ostja juba sabagi ja sõrgu. Juhan Smuul “Mälestusi isast” Tol korral ringi jooksin alles särgis, täis lapsemõtteid oli kahupea, “Mu noorim õde” või vänderdasin hanekarja järgi, Mu noorim õde mängis liivakastis vits peos, sest mine isahane tea. /----/ kui kodust alustasin sõjateed. Siis vastu klaasi nina, käed ja suu, Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis nii kalalt koju ootasin ma isa
-- Näete nüüd, kui aralt ta ümber piilub. -- Sa, kergats, tunnistad ju jalapealt, kui sügavast südame põhjast su sõnad tulevad.» Kogu salk naeris. «Pagan võtku!» turtsus kümne isa matja pisut tasemini, «kas kõik tuleb siis südame põhjast? Mis seal irvitada? Kui ei tule südamest, siis ei tule südamest.» «Aga mina ütlen südamest,» algas Oodo valjusti, «et mul ulgumistuju sugugi poleks tulnud, kui ka isa mulle vana mära sabagi poleks pärida jätnud. Mis surnud see surnud. Mina pean ka omal ajal surema ega nõua kelleltki leinapisaraid. Ainult sest suurest ehmatusest pole ma veel toibunud. On surm iganes nii äkki tulnud? Pikne sähvib mu silma ees puusse, isa hobune kargab kui küünal püsti ja sealsamas lendab isa vastu kändu ja -- pea puru. Valmis!» Salk kadus puude ning põõsaste vahele ja häältekõmin läks kaugel segaseks. Jaaus, kes kõik kuulnud oli, arvas seda unes kuulnud olevat
annaabi.ee 
