piire tõmmata. Eriti palju taoiste elab Taiwanil. Mis on tao? See sõna ise tähendab ”teed”, ”rada” või ”kulgu”. Laiemas mõttes aga võib see tähendada ka ”meetodit, põhimõtet või õpetust”. Hiinlaste meelest on tao mingit laadi jumalik tahe või seaduspärasus, mis reguleerib kõike olemasolevat. Teisisõnu öeldes ei uskunud nad mitte Jumalasse, kes on loonud universumi ja juhib seda, vaid saatusse, taeva tahtesse või lihtsalt taevasse endasse kui kõige põhjusesse. Millised näevad välja taoistid? Õpetuse alused Konfutsianismile vastupidiselt ei väärtusta taoism sotsiaalseid voorusi ega terve mõistuse ja mõõdukusega juhitud tasakaalustatud ühiskonda. Vägivalda eitatakse, sest see toob endaga kaasa vaid kahju ja hävingut. Dao`ga ühinemisele ei vii õppimine, vaid sisemine intuitsioon. Taoism keskendub
tagamõtet pani ta Esmeralda endasse armuma. Samas ei hoolinud ta Esmeraldast karvavõrdki, tema eesmärk oli oma ihasid rahuldada. Phoebus oli kergemeelne meesterahvas, kes armastas pidutseda ja viibida kaunite naiste seltskonnas. Ta oli täielik vastand Quasimodole väliselt ilus kuid hingelt tühi ja mõttetu. Romaanis ilmneb kaks omavahel tihedalt põimunud sisulist joont: üheks oleks melodramaatiline armujoon, kus ühe naise saatusse tungib neli meest, igaüks erineva suhutmisega; teiseks- sündmustikuta kultuuriromaan, ehituskunsti kivine eepos keskaegse Pariisi taustal. Romaani põhisüzeeks on võitlus Esmeralda ümber, mida peavad, nagu eespool märgitud, neli meest. Kõige nigelam osa on filosoofil ning luuletajal Gringoire'il. Ülejäänud kolmel on tütarlapsega ülimalt melodramaatilised suhted, mis on ülepingutatult paljude õnnetusttoovate juhuste tõttu saatuslikud. Kõigiga neist kolmest
Pärismaalaste elujärje järjest kasvav halvenemine oli tunduvas vahekorras vasallidega. Alguses, nagu nägime, allusid pärismaalased otse maaisandale. Ainult maaisandad olid nende isandad (domini) ja ainult maaisandad rääkisid oma maa-ala eestlastest sõnadega: ,,minu eestlased". Maaisandad tegid pärismaalastega lepinguid, pidasid vahel tähtsail kordadel nendega nõugi küsimustes, mis puutusid pärismaalastesse või terve maa saatusse, nagu näit. piiskopp Albert pärismaalastega 1220 nõu pidas, kui Taani kuningas Valdemar II nõudis, et ta alistuks Taanile. Niisamuti pidas ordumeister Velven teiste hulgas ka Läänemaa vastristitutega nõu rahulepingu tegemisel saarlastega 1241. aastal. Pärismaalaste haritud maatükid pidid neile päriseks kuuluma päritavate ehk päriskohtade nime all (haereditates); siia kuulusid ka nende mesipuud, ühiste heinamaade ja ühiste metsade
võtta oma peale tõe-poolest julge sakslaste huvide kaitse. Kuid ainult pimestatud inimesed võisid mitte mõista seda, et selline olukord seletub esmajärjekorras meie, sakslaste, kõikide jaoks üldiste põhjustega: need peituvad meie niinimetatud "objektiivsuses", meie ükskõikses suhtumises meie rahvuse probleemidesse nagu, muide, ka mõningatesse muudesse probleemidesse. Tsehhi vaimulikkond suhtub täiesti subjektiivselt oma rahvasse ja "objektiivselt" kiriku saatusse. Kuid saksa vaimulik vastupidi: ta on kogu subjektiivsusega andunud kirikule ja jääb täiesti "objektiivseks" oma rahvuse suhtes. Seda ilmin-gut märkame me meie keskel kahjuks ka tuhandetel teistel juhtudel. See pole üldsegi ainult katoliikluse eriline pärand. Ei, see kahetsusväärne joon sööb meil läbi peaaegu kõiki, eriti riiklikke ja vaimulikke asutusi. 56
annaabi.ee 
