2. Seotakse tegelased või sündmused lugejatele olulise sümboolika, rituaalide või atribuutidega. Kolmas tavaline võte on hinnangute andmine tsitaadi saatelausega, valides sinna sõnu, mis ütlevad midagi kõneleja kohta. 1. Kasutatakse verbe, mis panevad rääkija kõnelemisviisi ebameeldivasse valgusse. 2. Antakse verbi abil lisainfot, mis ütleb, et kõneleja on midagi halvasti teinud. Sobivad ainult kindlasse konteksti. 3. Lisatakse saatelausesse omapoolseid hinnangulisi sõnu. 4. Peidetakse allikaid, et tõsta allika autoriteeti. Grammatika Ka grammatikaga saab manipuleerida. Selleks on kolm põhilist võtterühma. Kõige tavalisem on sündmuses oluliste suhete või isikute varjamine või nende hierarhia muutmine grammatika abil. 1. Isikuline tegumood rõhutab tegutsemise subjekti, umbisikuline objekti. Umbisikuline tegumood jätab mulje, et sündmused toimuvad meist sõltumatult, põhjuse-tagajärje
lisaväringu. • Mõned verbid panevad rääkija kõnelemisviisi ebameeldivasse valgusse: torises, vihjas, kokuta, halises jne. • Mõned verbid annavad lisainfot, mis ütleb, et kõneleja on midagi halvasti teinud: võttis omaks, tunnistas, süüdistas jne. Osa sobivad kindlasse konteksti. • Mõned verbid on igapäevaseks kasutamiseks liiga formaalsed: teatas, esines avaldusega. • Samuti ei tohi autor uudises lisada saatelausesse omapoolseid hinnangulisi sõnu – irooniliselt, üleolevalt jne. Sellised hinnangud peavad välja tulema kõneleja jutust. Kui nad ei tule välja, siis on võimalik näidata kõneleja tegevust, mis hinnangut kannav – lõverdas huuli, sülitas, kuid mitte kasutada seda saatelause verbina. Uudises on näha selge seos selle vahel, kes räägib ja millist rääkimise verbi kasutatakse.
meile, enne kui weel mind oli, kus tuleb välja üks mitmest reeglipärasusest, mis sellel kümnendil silma paistis. Nimetav käändevorm esineb tegija rollis ning üldiselt on selle ees täpsustav täiend, selles näitelauses oli selleks meie, kuid täiendeid oli teistestki sõnaliikidest. Teine seaduspära oli üte, st ema kõnetati, ta polnud sellistes lausetes aktiivne tegija. Kolmas seaduspära oli otsekõne, kus ema ise ütles midagi, st sõna kuulus saatelausesse. Neljandaks tasub mainida sedagi, et kuigi sõna ema on positiivse tähendusega iseenesestki, lisati sellele hellitavalt juurde ka deminutiivi lõpp –ke > emake. Ka palju, kuid ligi poole vähem kui nimetavat käänet, kasutati 1890. aastatel omastavat käänet – kokku 50 korral. Omastava käändevormi puhul kerkisid esile tagasõnad: ema juurde, ema süles, ema käest – need on tänapäevalgi kasutusel. Omastav käändevorm
annaabi.ee 
