Üldiselt ongi see tänini trükistes püsinud tänu oma atraktiivsele nimetusele. Luuvalupäev oli puhkepäev siis tuli hoiduda töötegemisest, eriti aga luude ja liikmete koormamisest - et need oleksid terved, ega valutaks. Seetõttu ei soovitatud luuvalupäeval tantsida, joosta ega rasket füüsilist tööd teha, muidu vaevab hiljem kogu aasta liigesevalu. Et tervist kosutada, olevat luuvalupäeva hommikul kasulik kauem magada kui muidu, arvati Saardes. Mingit pidulikkust või erilisi tavasid, mida järgida, ei ole. Kirikukalendri järgi on see püha Apollonia mälestuspäev. Apollonia sündis 3. sajandi keskel Egiptuses Aleksandrias ja oli kogu elu kristlaste poolehoidja, mis imperaator Philippose aegadel oli üsna riskantne valik. Püha neitsi Apollonia sai 249. aastal vanema naisena raskelt kannatada ühe kristlastevastase pogrammi ajal - neitsil löödi hambad välja ning lubati ta elusalt põletada, kui ta kohe oma usku ei salga
kaitsvast mõjust. Legendi järgi läks Maarja sel päeval vastsündinuga esimest korda kirikusse, kus siis süttisid küünlad iseenesest põlema. Lääne-Euroopas lasksid usklikud sel päeval kirikus küünlaid õnnistada. Hiljem süüdati õnnistatud küünlad eriti tähtsate sündmuste puhul. (1995 puusea aasta) LUUVALUPÄEV – 9. veebruar. Luuvalupäev on tuntud vanemast ajast. Sel päeval ei lubatud ühtki tööd teha, kuna muidu vaevaks tööd teinud kogu aasta liigesevalu. Saardes hoiatati, et kui sel päeval joosta, hüpata või tantsida, hakkavad sellel aastal kõik luud ja liikmed valutama. Reigis keelati sel päeval lammaste niitmine. Öeldi, et kui sel päeval lammast niita, siis kasvab tal karm vill. (1995 ppsea aasta) MADISEPÄEV – 24. veebruar. Madisepäev oli eestlaste rahvakalendris tuntud tähtpäev. See päev ei olnud tööpüha, kuid selle päevaga oli seotud hulk töökeeldusid. Polnud soovitatav kedrata, kududa ega õmmeldada
põles pikkamööda, oli ahi parajalt kuum. Nüüd kasteti käed veega märjaks, tõsteti paras tainatükk puust leivalabidale ja hakati pätsi voolima. Leivapäts tehti veega siledaks, peale vajutati rist, viiskand või peremärk ja lükati labida abil ahju. Kui kõik pätsid olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Vanemal ajal suleti leivaahi ka paeplaadiga, servad topiti savi, märja tuha või nartsuga kinni. Saardes olevat ahjusuu koguni tellistega kinni müüritud. Leivanõusse jäänud riismed koguti kaapekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid alati lastele nende meeleheaks väikesi pätsikesi (Moora, 1991; Vunk, 1993). Suvel ja sügisel asetati puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Selliselt ahju pandud leivad küpsesid alt pruuniks ja olid väga maitsvad. Leibadel lasti ahjus olenevalt pätside suurusest kaks-kolm tundi küpseda.
vihaga vett pritsides. Kui ahju visatud jahu põles pikkamööda, oli ahi parajalt kuum. Nüüd kasteti käed veega märjaks, tõsteti paras tainatükk puust leivalabidale ja hakati pätsi voolima. Leivapäts tehti veega siledaks, peale vajutati rist, viiskand või peremärk ja lükati labida abil ahju. Leibade silumine enne ahjupanekut Kui kõik pätsid olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Vanemal ajal suleti leivaahi ka paeplaadiga, servad topiti savi, märja tuha või nartsuga kinni. Saardes olevat ahjusuu koguni tellistega kinni müüritud. Leivanõusse jäänud riismed koguti kaapekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid alati lastele nende meeleheaks väikesi pätsikesi. (Moora, 1991; Vunk, 1993). Vormiti ümmargused või piklikud leivapätsid, siluti ning lükati leivalabidaga 1,5-2 tunniks ahju küpsema. Suvel ja sügisel asetati puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Selliselt ahju pandud leivad küpsesid alt pruuniks ja olid väga maitsvad
annaabi.ee 
