H. Tammsaare tugev intellektuaalne kallak, sugulasprobleemide ümber tiirlemine, dialoogide rohkus, dialoogide pikkus ja ühetoonilisus, teatud amorfsus ja sealsamas kiuguline teravus, paradoksaalsus; sügav pilk ellu ja selle terava pildi reljeefide laiaks hõõrumine, ilusa leidmine ja relatiivse väärtuse näitamisega sellesama ilusa väikeseks tegemine; inetu avastamine ja selle õigustamiseks põhjuste otsimisega sellesama inetuse kõrgemaks tõstmine. Pingsat tõetahet kroonib lõpuks saalomonliku tühja töö pessimism, mida leevendab aga huumor. Niisuguses olukorras on teose ehituses laialivalguvus ning vähene vormikindlus paratamatu. Kunstliku võtte tarvitamist, mis efektselt tõstaks millegi ilmekaks, sellega tõestades midagi, tugevasti pooldades midagi, on peaaegu lootusetu oodata. Samal ajal oleks kunstliku võtte järele tarvidust, mis autori mõtete tulva rohkem keskendaks või mis tõstaks pinevust. . H
Seondus ka Küprosega. Adonis võis olla Pygmalioni järglane. Müüt: Myrra, kes pidas end Aphroditest ilusamaks. Aphrodite saatis talle ülierootilise hulluse, kus ta armus oma isasse. Too nö vägistas oma purjus isa ööpimeduses. Kui isa sellest teada sai, ajas ta kodust välja. Ta muutus puuks ja sealt sündis vili Adonis. Aphrodite hoolitses Adonise eest ja pani ta korvi, kus ta läks jõgepidi allilma Persephone juurde, kellele ta ka meeldis. Nad läksid lapse pärast kaklema ja tegi saalomonliku otsuse, ehk nad pidid jagama. Adonis hukus metsseajahil. Adonise kultus pärineb 6.saj. Neil oli abieluaspekt, kus kujutati vooditel, aga peamine oli hääleka leina aspekt. Naised leinasid juukseid kitkudes, tuhka raputades ja ulgudes. Istutati Adonise aedu südasuvelä- suurtele potikildudele õhkesele mullakihile istutati pisikesi taimi, mille eest algselt hoolitseti, aga siis jäeti kõrbema. Analoogilise tegelasi nagu Adonis on Aphrodite juures veelgi, aga teised on nagu kaudsed. Kreetal
Võib väga hästi olla nii, et kuna on rohkem kui kaks võimalust (maanteed saab ehitada mitmesse erinevasse kohta), ei võida ükski alternatiiv enamuse toetust. Aga isegi kui läheb teisiti, kas on ilmne, et peaksime heaks kiitma enamuse eelistuse? Võibolla oleks see vähemuse suhtes väga ebaõiglane (tuletage meelde madisonlikku elementi vähemuste demokraatlikku kaitset). Kahtlemata on meil tarvis, et valitsejaks oleks keegi, kes oleks kursis kõigi asjaomaste huvidega, ent teeks ometi saalomonliku tarkusega kõige õiglasema ja arukama otsuse. See on isegi veel vajalikum, kui tunnistame Hume'i mõtet, mida mainisime 2. peatükis: et inimesed on sageli väga kehvad kohtunikud omaenda huvide suhtes, kui nende pikaajalised ja lühiajalised huvid lähevad lahku. Seega on meil parimal juhul olemas argument elanikonna üksikasjalike arvamusküsitluste kasuks, ent mitte veel tingimata argument demokraatia kasuks.
annaabi.ee 
