1401. Erinevus elu ja filmide vahel on see, et elus puuduvad subtiitrid 1402. Kõigi inimeste loomuses on püüdlus teadmiste poole 1403. Sa oled täpselt nagu Action Man: kandiline soeng, armiline nägu ja püksis mitte midagi 1404. Nii nii. Jälle on tsirkusest paar klouni putku pannud 1405. Kas sa nüüd taipad, mis juhtub, kui sugulased omavahel abielluvad 1406. Mõistuse poolest on sulle kõige lähemal reha, või äärmisel juhul labidas 1407. Sa pole just karbi kõige kirkam kriit 1408. Ma suudan vaevu oma ükskõiksust vaos hoida 1409. Sinu nõuandeid ma küll ei vaja. Sa ei oska ju kahekümne ühenigi lugeda, kui sa alasti pole 1410. Sind tehes läks Loojal vist küll vorm katki. Ja mõned nurgad jäid ilmselt maha kraapimata 1411. Kui ma tahan kuulda väikeste jalgade padinat, panen oma kassile kingad jalga 1412. Kuidas sulle kõrvalvaatajana inimsugu tundub 1413. Sa tuled tuttav ette. Lahkasin sind vist zooloogiatunnis 1414
Õpetaja tajub väljakutset – ja siiski häirivalt „ületeenindab“ seda]. „Jaa, aga mul pole paberit,“ irvitab poiss. Õpetaja: „Kuula! Mind ei huvita, mida õpetaja Daniels tegi või ei teinud. Võta need ära, kohe! Sa „Bradley – kollase karbi kõrval on joonelised ja valged A4 paberid. Sobib, Bradley? – Ma tulen ja tead, et sa ei tohiks neid kanda!“ [Ta on nüüd ilmselgelt erutatud, uskudes, et see on olukord, milles vaatan natukese aja pärast, kuidas sul läheb,“ lõpetab õpetaja ja pilgutab silma. Ta jalutab eemale, ta ei pea üksnes distsiplineerima, vaid võitma.] andes Bradley’le hoomamisaega. Tema hääletoon ja käitumisviis annavad märku, et ta on teadlik
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ...
Punastub ainult, kui ütlen: linalakk. Punastub, nii et paistab läbi riietegi. Jumala eest, just nõnda!" XXIII. Ühel päeval ilmus härra Molotov klassi, näpu otsas väike pakk valges paberis. Poisid katsusid aimata, mis seal küll võiks olla, aga tagajärjetult. Molotov ostis ainult tubakat ja paberosse, mitte midagi muud, aga viimasel ajal ei teinud ta sedagi, sest poisid olid isekeskis raha kokku pannud ja talle hea hulga fruu-fruud koju lauale viinud, nii et ta võis nüüd ühe karbi käes hoida ja teise kanda tagavarana taskus. Muidugi, sõimata said nad selle ,,seatembu" eest hea nahatäie, aga paberossid võttis Molotov poistelt samuti kopikata vastu, nagu need temalt tunnid. Nõnda siis: paberis ei võinud ei paberossid, tubakas ega kestad olla. Paki välimuski oli teissugune. Seal võis olla mõni kokkukeeratud rinnaesine ühes kraega või midagi muud selletaolist, kuid et Molotov midagi niisugust... ei, ei, see polnud võimalik
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
