Tekstid on realistlikud, aga samas avatud ka modernistliku proosa mõjutustele. Vaatepunktide vaheldumine, teisiktegelased, peategelaste paralleelid. Väljapeetud, lihvitud, elegantne keelekasutus. Tegeleb ennekõike Eesti ajalooliste tegelastega. Tüüptegelane liigub seisuslikus ühiskonnas tavaliselt alt üles; piire ületades tekib tal küsimus, kuhu maailma ta kuulub. Mehekeskne positsioon, naine on objektistatud. Hiljem memuaarne proosa. Kirjandusvõtete rutiinistumine. 18. „Keisri hull” – tuntuim ajalooline romaan eesti kirjanduses. Krossi läbimurderomaan. Peategelane on Krossi kohta väga omapärane, saksa päritolu mõisnik Timotheus Eberhard von Bock. Lõhub seisustevahelisi piire, hullumeelne tõerääkimine. Segadus selle ümber, kas ta oli hull või mitte. Samas on olemas ka krossilik alt üles liikuv tegelane, Jakob Mättik, kelle päevikuna on raamat kirjutatud. Tuli maalt, jõudis eikuhugi. 19
Teemad on seotud psühhiaatriaga. Sellised tõsise ja mõttetõsise ja realistliku ja följetonistliku sidumine on päris hästi õnnestunud. Kui kahe esimese perioodi kohta midagi kokkuvõtteks öelda, siis seal on erilaadis tekse, kuid traagilise ja koomilise kokkupaneks on siiski väga iseloomulik. 90ndatel jätkab ta tublisti kirjutamist, kuskil nullindatel tuleb aeglustus temposse. Üks olulisimaid tekste on „Risti rahvas“. Tundub ka nii, et alates 90ndatest mingisugune kirjutamise rutiinistumine tuleb. Paistab, et tipptektid jäävad 60ndate/70ndate/80ndate kanti. Mihkel Mutt (s. 1953) Ta on pärit Tartust ning ta ise oli TÜ õppejõud. Ta õppis Tartu Forseliuse koolis, mis oli kirjanduskallakuga kool. Tema varasel kirjanikuteel hakkab oluliselt kaasa mängima ka M. Unt. Ta õpib 70ndatel TÜ-s ajakirjanudst ning pärast läheb Tallinnasse. 90ndate alguses teeb põike kirjandusest eemale ning läheb Välisminiteeriumisse tööle. Üsna varsti tuleb ta sealt ära. Alates 1997
Raamlugu ja seal teine lugu. Omaette küsimus, et kuivõrd kirjanduslikus plaanis hilisemad teosed on. Ühemõtteliselt ei saa vastata, mingis mõttes 80ndate lõpus on mingid rutiinistumist. Kross on mingi kirjutamisviisi kätte saanud, midagi teisendab, aga rohkem näha seda, et kasutab samu vanu võtteid 15 uues kuues ja liigub oma tekstidega uues ajas. Rutiinistumine suhteline, selle juures peab ütlema, et säilitab 21. sajandini professionaalsuse, on asjad, millest allapoole ta ei kuku. "Wikmani poisid" ja "Paigallend" on silmapaistvad uutest. "Wikmani poisid" klassikaline kooliromaan. Kross tunnustab, et see on lähedane tammsaarelikule kooliromaanile. Kooliromaani tüüp on midagi tuttavat "Tõe ja õiguse" teisest osast. Poistekool, inimesed, kes ellu astuvad jne. Värvikalt koolielu kirjeldatud. Pooled
annaabi.ee 
