.." Järelsõnas Talviku 1988. aastal ilmunud luulekogule ütleb koostaja Karl Muru juba vabamas õhkkonnas: "... Kinnipidamise järel Tallinnas saadeti Talvik asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri 17. või 18. juulil 1947..." SÜGISELAUL Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus.
äratas mus looma. Ime veel, et rentslis maoli ma ei rooma! Udus talihommik virgub sularõske. Äkki tabas laksuv lumipall mu põske. Noor ja kiljuv kari rõõmsaid piimakärsse rühkis koolimajja veerima mu värsse. SÜGISELAUL Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus. KUI MUSTAVAD UDUD Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks, saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks. Sa süütad siis lõhnava sigari suhu ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu. Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid, teel nälginud libudel näpistad palgeid ja hõiskad kui poisike silmates suli, kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli. Sa viipad ta pimeda värava taha
äratas mus looma. Ime veel, et rentslis maoli ma ei rooma! Udus talihommik virgub sularõske. Äkki tabas laksuv lumipall mu põske. Noor ja kiljuv kari rõõmsaid piimakärsse rühkis koolimajja veerima mu värsse. SÜGISELAUL Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus. KUI MUSTAVAD UDUD Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks, saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks. Sa süütad siis lõhnava sigari suhu ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu. Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid, teel nälginud libudel näpistad palgeid ja hõiskad kui poisike silmates suli, kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli. Sa viipad ta pimeda värava taha
Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel: kui kirsipung mus õitsema puhkeb veri, nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel. Ma rie Under Sügiselaul Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimase vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju- olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aeda asus. Heiti Talvik Tuisk Tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa: üksteise ette tõttavad, üksteist nad maha jätavad. Ma vaatan, kuni väsib silm, mu mõtte tuleb vaimuilm: tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teineteisest mööda saa. Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd
ilmel. Rothschild tuli Jakovile naeratades ja kummardades vastu. ,,Aga teid ma just, papakene, otsin!" ütles ta. ,,Moissei Iljits keskis teid tervitada ja otsekohe ihes tulla." Nüüd ei läinud see Jakovile korda. Ta tahtis nutta. ,,Jäta rahu!" ütles ta ja läks edasi. ,,Aga kuidas on see veimalik?" hädaldas Rothschild ta kõrval joostes. ,,Moissei Iljits saab pahaseks. Nad kesksid otsekohe!" Jakovile oli vastumeelne, et juut lõõtsutab, silmi pilgutab ja et tal on nii palju ruskeid tedretähti. Ja oli vastik vaadata tema rohelist, tumedate paikadega saterkuube ja kogu tema habrast, delikaatset kuju. ,,Mis sa tükid, küüslauk?" kisendas Jakov. ,,Jäta rahu!" Juut vihastas ja kisendas samuti: ,,Olge tasemini, vei muidu lendama mul ile aia!" ,,Käi mu silmist!" möirgas Jakov ja tormas rusikatega ta kallale. ,,Pole enam elamist nende kärnikute pärast!" Rothschild kivines hirmust, kükitas maha ja vehkis kätega pea kohal, nagu kaitstes end
annaabi.ee 
