Jube! tuleb ja toob saia, toob süüa!" Hurtsik mõtleb: Kuhu nad väetikesed Õudne, kui oled nii vaene ja ainus, poevad, kui ma lammudes ümber lk 29 mis sul on, on su kodu ja seegi on kukun? Ja putukad ohkavad: Peaks ta nii vana ja nigel, et võib iga hetk veel seisma, peaks ta ikka veel seisma kokku variseda. jumal andku talle pidet! Ja kui rong järgmisele linnale läheneb, Kui sa oled teel surma maale, kus ruskab koit võidurikkalt täiel saab olema põrgulikult raske ning nooruseilul loita ja emalik päike oma lk 257 kust elusatena jõuavad tagasi koju ilmlõpmatu armastusega peletab vähesed, siis on väikegi lootud pimeduse ning udu enese eel ja koob kulda väärt. sügise sureva maailma ümber kuldvõrgu hiilgav ja õnnestuv nagu suur magus elulootus. 3. Mõtted, mida see raamat peale läbisaamist tekitas.
tänapäeva elu lahutamatuks osaks. Selles osas on raamatu aeg ning meie aeg samaks jäänud. Ainuke asi on see, et armastust, hoolivust ning abi on küll tänapäeval vähemaks jäänud. Inimesed küll suhtlevad ning näitavad, et see on olemas, kuid sellist tõelist asja enam nii väga pole, kõik on siiski omakasu peal väljas ning enamasti mõeldakse, kuidas ise hakkama saadakse. Ent varsti raugeb ning vaikib loodusemäss. Ja kui rong järgmisele linnale läheneb, ruskab koit võidurikkalt täiel nooruseilul loita ja emalik päike oma ilmlõpmatu armastusega peletab pimeduse ning udu enese eel ja koob sügisese sureva maailma ümber kuldvõru- hiilgav ja õnnestav nagu magus elulootus. Olen maininud, mis tunded mind valdasid seda teost lugedes, kuid, kas raamat meeldis või ei meeldinud on raske öelda. Sisu oli ju väga kurb, kuid teiselt poolt mõeldes, teemaarendus, tekst ning laused olid väga hästi läbi mõeldud
ja hambais ragiseb veel rauapuru. Ta huultel iial jutt ei sigine, söetolm on ammu matnud hingekuru; tal’ iial hulkuv hoor ei ligine ja piibu pealt talt keegi tuld ei nuru. Nii möödund kõigest pilgul kinnisel, ta hetkeks peatub hoone künnisel, kus juudil tolmud rõivaid ripub varnas. „Siin pidasin kord oma pulmapeo …“ mees mõtleb vist ning äigab üle näo, kus ruskab kabjajälg tal põsesarnas. Arvamus: Inimene, kes on kogu oma elu teinud tööd ja näinud vaeva on nüüd üksik. Teised hoiavad tast eemale ning ei tunnusta teda. Luuletus paneb mõtlema ning tekitab nukra tunde. Blasfeemiline ballaad Pastiche a la Villon Nikolai Triigile pühendet Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust, su kitsas redel viipab otse taeva! Et kiita kõigile sind pillitorust,
salakavalust ja võitlusaegade ägedust. 6 1827a. augustis-septembris otsustas Puskin kujutada oma imestlusväärse vaarisa ebatavalist saatust biograafilises romaanis "Peeter Suure moorlane." 1829a. suvekuudel täitus Puskini ammune unistus näha sõda ja sellest isegi osa võtta. Algas "Poltaava" looja sõjaretk. Türklased hämmastasid poeeti oma jultunud rünnakuga. Rünnak, kisa... Ruskab veres maapind... Siis on vaikus taas delibasil piik on keres, kasakas on peatult maas. 25 septembril 1830a. valmis Boldinos "Jevgeni Onegin", mis oli alustatud Kisinjovis 1823a. kevadel. "Jevgeni Oneginit" on tabavalt nimetatud luhtunud lootuste, kättesaamatute püüdluste poeemiks. Romaani viimane stroof on tulvil lõpmatut nukrust. Puskin räägib selles läbipaistvalt oma ohvriterikka põlvkonna kangelastest
annaabi.ee 
