kujunemine • Lend-lease seaduse vastu võtmine – 11. märts 1941 • Suur Isamaasõda • Atlandi harta – 14. august 1941 • Teherani konverents – November kuni detsember 1943 Stalin, Roosevelt ja Churchill Teherani konverentsil Valmistused Dpäevaks • Pikk kavandamisprotsess • Maabumispäeva ja -koha valik • Sõdurite varustamine Tähtsamad väejuhid Bernard L. Montgomery Dwight D. Eisenhower Gerd von Rundstedt Osalised Liitlased 1. USA 2. Suurbritannia 3. Kanada 4. Vaba Prantsusmaa 5. Uus-Meremaa 6. Holland 7. Norra 8. Poola Vastased 9. Saksamaa Teine rinne Dpäev (6. juuni 1944) • Esmane rünnak õhust • Pommirünnakud • Maabumispaigad Omaha Beach Dessandi edasine kulg • Sakslaste vastupanu • Maabunute arvu suurenemine • Ameeriklased vallutavad Cherbourg’i linna – 27. juuni 1944 • Pariisi vabastamine – 25. august 1944
Algselt planeesid Eisenhoweri staap dessandi alguse päevaks 5. Juunit, kuid tormisuse tõttu lükati toimumisaeg 6. Juunile. Kolmas probleem oli sõdurite varustamine vajalikuga ning sõjatehnika viimine üle La Manche’I väina. Probleem seisnes pidevas varustamises, mistõttu tuli rajada korralik sadam, nii et ajutisi sadamaid hakati ehitama 8. Juunil 1944. 5. Tähtsamad väejuhid: Montgomery – Liitlasmaavägede juht, Eisenhower – Operatsiooni juht, Rundstedt – Saksa väejuht 6. Operatsioonis osalesid: USA, Suurbritannia, Kanada, Austraalia, Vaba Prantsusmaa (Charles de Gaulle’I poolt rajatud vastupanuliikumine eksiilis), Uus-Meremaa, Holland, Norra ja Poola – nende ühinenud jõudude suuruseks oli 1 miljon sõdurit. Vastas oli Saksamaa 380000 mehega. 7. Teine rinne kaart: Utah, Omaha – USA; Gold, Juno, Sword – britid ja kanadalased 8. Esimesed ründajad jõudsid kohale õhust, mitte merelt. Kokku maandus õhust
Vichy vabariik, mis oli Saksamaa mõju all ja mille valitsus tegi koostööd Hitleri valitsusega. Seda Vichy vabariiki juhtis I maailmasõja kangelane marssal Pétain, kelle kõrval omasid suurt mõju Pierre Laval ja admiral François Darlan. Seega oli suur edu Saksamaale, millele oli suvel 1940 jäänud vaid üks oluline vastane Suurbritannia. 19.07.1940 andis Hitler 12-le oma kindralile Generalfeldmarschalli aukraadi, uute marssalite seas olid Keitel, Reichenau, List, von Rundstedt ja von Brauchitsch. 10. mail 1940, peale Saksamaa pealetungi algust läänes, sai Suurbritannia peaministriks Sir Winston Churchill, Hitleri üks raevukamaid vastaseid Suurbritannias. Juba ta esimene kõne pidi välistama rahu Saksamaaga. Seetõttu algasid juulis 1940 sakslaste pommitusrünnakud Inglismaale ning asuti ette valmistama operatsiooni "Seelöwe". Samas inglased olid germaanlased ja Hitleril oli lootus, et nad siiski jõuavad kokkuleppele. Suvel 1940 oli Hitleri
pinnale. Selle põhjuseks peetakse vägede kurnatust ning rasket maastikku, mida tuli läbida, et jõuda Venemaa pinnale. Leningrad piirati ümber alles septembri alguseks. Kohe pärast Leningradi piiramist muutus Hitler uuesti meelt ning seadis Moskva peamiseks sihtmärgiks. Sellega kaasnes ka soomusrelvastuse tagastamine Mittele. Nord jäi Leningradi valvama kuni 1944. aastani ning Süd jäi Kiievit piirama, mis langes sakslaste alla alles 19. septembril. Alles siis sai von Rundstedt loovutada von Bockile II Soomusarmee, mida juhtis Heinz Guderian. Seetõttu ei saanud rünnak Moskvale alata enne 30. Septembrit. Sakslastele oli jäänud vähe aega, sest sügisene vihmaperiood ja karm pakane olid lähedal. Esimesed vihmad algasidki enne operatsiooni algust. Stalin ja tema kõrgem väejuhatus olid kindlad, et Moskva vallutamine on sakslaste tähtsaim sihtmärk. Seda kinnitasid Luftwaffe pommirünnakud Moskvale, mis panid sealse
annaabi.ee 
