põikpäine, peremehelik. Ta oli õpetlane, raamatuinimene ja üksindust armastva, sest veetis aega üksinda enda kabinetis. Võibolla oli tal natuke probleeme enda armastamisega, soovis oma käitumisega rohkem tähelepanu, et inimesed suhtuksid temasse tähelepanelikumalt. Armastab kuulsust, melu ja kära. Tundis end vastikuna enda vanuse pärast. Arvas, et egoism vanaduses on normaalne. Nägi teisi enda ümber natuke rumalamana endast. Pidas end teistest natuke üleolevaks. Teada vaevas enda arvates reuma või rinnaangiin. Samuti esinesid hingamisprobleemid ja muud väljakannatamatud valud, kuid ei lasknud doktoril end väga aidata, oli põikpäine. 2. Kuidas suhtusid teised tegelased (professori abikaasa, Voinitski, Sonja) professorisse? Teiste suhtumine professorisse ei olnud just parim. Esines n-ö tagarääkimist. Kui professor rääkis, siis tundsid kõik end natuke õnnetuna ja kurnatuna. Tema naine
Härra Maurust hakkas kohe raamat huvitama, ja kui ta oli kuulnud, et see on sotsioloogia raamat, siis läks ta endast välja ja saatis Indreku seda poodi tagasi viima. Miilinurme koju jõudes hakkas härra Maurus valju häälega sõimama, millele Miilinurm vastas samaga. Vaidluse lõppedes lahkus Miilinurm koolist. XXXIII Kõigi tähelepanu köitis veel üks õpilane. Vladimir Solotarski, kes ajas alguses oma tobeda võimlemisega teised naerma, kuid rääkides pani ta teisi tundma endast rumalamana. Ka tema rääkis üliinimesest , mis jõudis härra Mauruse kõrvu, kuid selle vastu ei teinud alguses härra Maurus midagi, sest Vladimir maksis hästi. Kuid viimaks lasi ta ikka enda arvates jutud liikvele, et Vladimir on Inglise juut. Härra Maurus seletas seda ainult Indrekule ja Vainukäole, kes ei võtnud tema sõnu tõsiselt. XXXIV Rimalda kirjutas uuesti Indrekule, mis aga põhjustas Indreku halva õppimise. Rimalda
Surma põhjustas ta küll ise, kuid sellest hoolimata lahkus ta väga sujuvalt, otsekui libiseks elust välja. Kuid sel väikesel lool ei peaks puuduma ka õpetlik tähendus. Nõuab ju paratamatus sageli taolisi näitlikke eeskujusid. Sageli peame surema, kuid ei taha, sureme, kuid ei taha. (11) Keegi pole nii rumal, et mitte teadlik olla ükskord saabuvast surmast, aga kui see ligi tuleb, siis pöörab ta selja, väriseb, halab. Kas sulle ei tundu kõigist rumalamana inimene, kes nutab selle üle, et ta pole elanud tuhande aasta eest? Niisama rumal on see, kes nutab, et ta tuhande aasta pärast ei ela. Need kaks on ühesugused: sind pole hiljem, nagu sind polnud varem. Kumbki neist aegadest ei kuulu meile. (12) Praegune hetk on sulle määratud; kui peaksid teda venitama, millise määrani venitad? Miks nutad? Miks palud? Asjatu vaev. Lootmast sa lakka, et taevaste otsuseid palve saaks muuta. 143
annaabi.ee 
