teokarbid, eksootilised taimed, eksootilised figuurid. Värvid elutoas ja magamistoas kreemjad, rohekad, beezid, austritoonid, summutatud valgustus. Suurt tähelepanu pöörati kokteilitubade ja suitsetamisruumide kujundamisele, kus domineerisid teatraalsed kontrastid, must jt. tumedad toonid kontrastis punase, kollase ja säravheledaga. Interjööris ja furnituuris oli üheks suunaks luksuslikke materjale rõhutav ülidekoratiivne "buduaaristiil", mida viljelesid Jacques-Emile Ruhlmann, Jules Leleu, teine suund oli geomeetriline, läikmaterjale ja metalli armastav, jaapanipärase napi joonega furnituur, mida viljelesid Eileen Gray, Pierre Chareau. Tuntuimad esindajad olid René Jules Lalique (klaas), Jean Puiforcat (juveelikunst), Émile-Jacques Ruhlmann (mööbel). Tänan tähelepanu eest!
valgustus. · Suurt tähelepanu pöörati kokteilitubade ja suitsetamisruumide kujundamisele, kus domineerisid teatraalsed kontrastid, must jt. tumedad toonid kontrastis punase, kollase ja säravheledaga. · Interjööris ja furnituuris andsid tooni 2 erinevat laadi: luksuslikke materjale rõhutav ülidekoratiivne "buduaaristiil", mida viljelesid Jacques-Emile Ruhlmann, Jules Leleu. · Teine suund oli geomeetriline, läikmaterjale ja metalli armastav, jaapanipärase napi joonega furnituur, mida viljelesid Eileen Gray, Pierre Chareau. · Siit ei olnud enam pikk samm funktsionalismile. Kokkuvõte Art Deco "suur pauk" oli rahvusvaheline Pariisi Näitus 1925. aastal, kus ta sai, muidugimõista, tunda teravat kriitikat. Veel ei suudetud mõista, et kunst võib hõlmata või siduda endaga tervenisti utilitaarset maailma.
Levinud oli paabulinnumotiiv. Mööbel. Art deco mööbel toetas interjööri luksuslikkust. Selge ja loogilise konstruktsiooniga mööbli nurgad ümardati, mis andis mööblile elegantse mugavuse. Mööblijalad ahenesid allapoole. Polstermööbel kaeti sameti või nahaga (väga popp oli sebranahaga kaetud mööbel). Mööblil kasutati kullatud ja hõbetatud detaile. Kabinetimööbel lakiti tihti mustaks. Art Deco meistreid: Emile Ruhlmann TRADITSIONALISM. Vastuseks funktsionalismi uudsusetaotlusele sündis 1920.aastatel uue arhitektuurisuunana traditsionalism, mis oli jätkuks saksa kultuuriruumist pärinevale Heimatkunstile ((sks. 'kodukandi kunst'), 20. saj. alguses saksa kultuuriruumis, eriti Šveitsis levinud arhitektuurisuund, mis vastukaaluks rahvusvahelisele juugendile idealiseeris väikelinnade varasemat arhitektuurilaadi ja rajas arvukalt aedlinnu.) 1920. aastatel juurdunud traditsionalismis kasutati
annaabi.ee 
