Rudolf oli tundnud huvi Irma meeste kohta, see peale tembeldas Irma Eedi enda peigmeheks, samas mainis aga ära, et tegu on ühepoolse armastusega. Majas leidis natukese aja möödudes aset esimene koos lõunatamine ning Irma küünitades millegi järele kapi otsas, tõmbas Rudolf Irma äkitselt enda embusesse, ning hoidis teda tugevalt kinni, enda kaitseks haaras Irma lähedal oleva kopsiku ja lõi sellega Rudolfit nii kõvasti, et Rudolf oli oimetu. Rudolf vahetas ka oma liignime, ta võttis endale nime, mida keegi teine endale ei paneks Ikka. Varsti otsustasid Irma ja Rudolf abielluda, toimusid väikesed pulmad. Peale pulmi kuhjati Irma kingitustega üle, kuid need ei teinud talle suurt rõõmu. Ükspäev kutsus Rudolf Irma ärireisile. Selgus, et nad läksid hoopis oma uude koju Sooniku tallu, neile sai seal armsaks heinaküün, kus nad pikutasid heinte sees.
hindamiskomisjoni liikmeks. Aastast 1914 kuni surmani töötas Rudolf Tobias Berliini Kuninglikus Muusikakõrgkoolis muusikateooria professorina. Keeruline elu jätkus 1915. aastal, kui Tobias mobiliseeriti sõjaväkke. Kus ta teenis tõlgina ja orkestrijuhina. Tobias vabanes tervislikel põhjustel sõjaväest aastal 1916. Ta pöördus tagasi Berliini ja jätkas muusikaülikoolis tööd professorina ning asus looma teist oratooriumi ,,Sealpool Jordanit". 1918. aastal tabas Rudolfit ootamatult kopsupõletik, mille tagajärjel andekas helilooja elutee katkes sama aasta 29. oktoobril. 3. Looming: Rudolf Tobiase looming jaguneb kolme perioodi: Peterburi, Tartu ja välismaa ajajärk. Esimene periood kestis umbes 10 aastat. Peterburi konservatooriumis omandas Tobias realistliku meetodi ja professionaalse meisterlikkuse tugeva baasi. Klassikaliste eeskujude järgi kirjutas ta avamängu ,,Julius Caesar" ja kantaadi ,,Johannes Damaskusest".
Kirjas oli vabandused ja, et jätab Irma maha. Rudolf oli armukese pool, seal Irma ja Rudolf saidki viimast korda kokku ja ka suudlus oli viimast korda seal. Peale seda proovib Irma end tappa kuid ei õnnestu, sattus ainult paariks päevaks haiglasse. Lonnil ja Eedil oli tekkinud selle poole aastaga suhe. Kuid kui Eedi kuulis juhtunust, jooksis ta kohe Irma juurde. Tädi juures, Irmaga kahekesi olles, lubas Eedi Rudolfi tappa. Ta jooksis Rudolfi armukese korterisse ja tulistas Rudolfit . Rudolf kirjutas veel viimaste jõududega kaks kirja: ühe Irmale, et ta armastab teda ning teise politseile, et keegi ei ole tema surmas süüdi. Jäi mulje, et tegu oli enesetapuga ning Eedi ei jäänud süüdi. Aga Eedi tahtis kõigile karjuda, et tema tappis närukaela, kuid Irma palus et ta ei teeks seda rooside nimel, mis Irma lõpetamise päeval maast üles võttis. Eedi ainult nuttis. Arvamus Mulle väga meeldis see raamat, et kohe unustasin end seda raamatut lugema. Ma arvan, et
allianss." Paavst lõi sidemeid olemasolevate või potentsiaalsete liitlastega aristokraatia seast. Samuti ei olnud alati initsiaatoriks paavst, vaid ka aristokraadid näitasid üles esmast huvi (Svaabimaa hertsog Rudolf oli asunud paavsti Gregorius VIIiga kontakti, lootes, et saab sellest kasu. Nelja aasta pärast valiti Rudolf Heinrich IV vastukuningaks. Paavst kinnitas, et saab aidata seda, keda soosib õigus, kuid otsustas siis, et õiglus soosib Rudolfit. 1080 a märtsis tunnistas ta Rudolfit Saksa kuningana ja andis tema poolehoidjate kõik patud andeks.) Kristlaskonna mõiste * ,,ristirahvas" tähendas ,,kristlaste kogukonda". Idee, et kristlased on üks rahvas või hõim või rass _usutunnistus ja etniline identiteet sulasid tihedalt ühe. * ,,kristlus" hakkas tähistama territooriumi, kus elasid kristlased * pärast 1054. aastat muutusid ida- ja läänekiriku suhted teravateks. Vaen tuli selgelt esile
suunduti aga kohta, kus ainult joodi. Seal sättis Rudolf kellegi Pobi Irma kõrvale ja ise askeldas teistega, ta tahtis naist rikkuda. Seal oli veel keegi proua Kõrendik, ühes tüsedama mehega, keda hüüti Totoks, peale selle oli veel üks noormees ja üks daam ning lõpuks keegi keskealine härra kusagilt ministeeriumist. Seal oli ka Irmale tuttav preili Sinimets. Lõpuks muutus asi selliseks, et Pobi tikkus Irmale niiviisi ligi, et Irma Rudolfit appi pidi karjuma. Nüüd mindi koos koju ära ja oldi koos nagu kaks turteltuvi. Oli imeline kevadepäev. Tuul oli küll viluvõitu aga helesinine taevas tundus soojana. Liikusid ainult üksikud pilved. Metsatukad rõkkasid linnulaulust. Koos mindi Soonikule, kus oli lillemeri, korjati sületäite viisi lilli, kuna Rudolf oli veendunud, et enam nii ilusat kevadet ei tule kunagi. Jalutati ja oldi juba sel maal, kus oli nende armumuuseum, ainult
annaabi.ee 
